Iga päev vajavad kümned patsiendid Eesti haiglates elupäästvaid vereülekandeid ja see on võimalik ainult tänu veredoonoritele, kes loovutavad vabatahtlikult ja tasustamata oma verd tundmatutele abivajajatele. Paraku sageli jääb veri annetamata, kuna hemoglobiini tase veres on madal.

Doonorite seas on iga aastaga aina vähem noori

Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse juhataja Ave Lellepi sõnul jääb doonorite seas noori aina vähemaks, mistap on pidevalt tarvis nii uusi kui ka püsidoonoreid. Eestis on praegu umbes 30 000 regulaarselt verd loovutavat doonorit ehk umbes 2,8 protsenti elanikkonnast. Rahvusvahelise soovituse järgi peaks see olema 4 protsenti. “Sellisel juhul suudaksime tagada verevarud ka erakorralisteks olukordadeks, et katastroofide ja kriiside korral oleksid meie haiglad verepreparaatidega hästi varustatud,” sõnas ta.

Igale patsiendile just talle sobiva ja vajaliku verepreparaadi tagamiseks on tarvis, et meil oleks pidevalt nii uusi kui ka püsidoonoreid, kelle eluviisi üks osa on loovutada vähemalt paar korda aastas verd. “Kahjuks on meie doonorite seas iga aastaga järjest vähem uusi, noori vereannetajaid,” tõdes Lellep. Niisiis võiksid Eesti noored veredoonorluse vastu suuremat huvi üles näidata.

Tihti hoiavad inimesi vere loovutamise eest tagasi doonorluse kohta levinud valearusaamad, näiteks kardetakse nõela, mõnda haigusesse nakatumist ja muid terviseriske. Ave Lellep lükkab kõik need eksiarvamused ümber. “Tänapäeval on vereloovutamine ohutu ja kontrollitud protsess. Vere andmise käigus ei ole võimalik nakatuda nakkushaigustesse, sest vere kogumisel kasutatakse alati ühekordseid ja steriilseid vahendeid,” kinnitas ta.

Vere andmise protseduur võib mõne inimese jaoks olla ebameeldiv ja mõni kardab verd. “Hirmudest üle saamiseks pakume doonorile tuge, selgitame, et vere annetamine on doonori tervisele ohutu ning oleme loonud ka võimalikult turvalise vereannetamise keskkonna,” märkis juhataja.

Iga tööpäev algab verevarude ülevaatamisega

Kindlasti on iga eestlane märganud sotsiaalmeedias verekeskuse postitusi, mis teavitavad kriitilisel piiril verevarudest. Lellep ütleb, et kuivõrd regionaalhaigla verekeskuse teeninduspiirkond ulatub Narvast Lääne-Eesti saarteni, peab verekeskusel olema kõigi veregruppide osas piisav varu, et täita nii haiglate plaanilised kui erakorralised tellimused.

Nii jälgitakse keskuses pidevalt verevarude seisu ja haiglate tellimusi. “Iga tööpäeva hommikut alustame oma varude ülevaatamisega – milliseid muutusi on öö toonud, millised patsiendid on haiglates ja millised on haiglate verepreparaatide vajadused. Hindame, kas doonorivere vajadus on mingi veregrupi osas kasvanud, näiteks erakorraliste olukordade või suurte verejooksudega patsientide tõttu. Vastavalt sellele seame tööpäevaks oma eesmärgid ja tegevused, kas jätkame doonorivere kogumisega plaanipäraselt või on vajadus erakorraliseks tegutsemiseks,” selgitas ta.

Kas mõni veregrupp on verekeskuse silmis rohkem hinnas kui teine? Lellepi kinnitusel on iga veredoos, mis aitab päästa kellegi elu, hindamatu väärtusega, kuid koguseliselt annetatakse kõige rohkem 0 Rh positiivset ja A Rh positiivset verd, sest Eesti elanikkonnas on kõige rohkem just nende veregruppidega inimesi.

Samas on ka haiglates nende veregruppidega patsiente kõige rohkem. “Kuna veri on eluskude, mille säilivusaeg on lühike, siis on kõigi veregruppidega doonorivere vajadus pidev. Kuid meie jaoks on väga oluline lähtuda vere kogumisel vajaduspõhisusest. Alati on doonoriks väga oodatud 0 Rh negatiivse veregrupiga inimene, kuna teda võib nimetada universaalseks doonoriks – tema punalibled sobivad ülekandeks kõikide veregruppidega patsientidele.” Eestis elab Rh negatiivseid inimesi umbes 13–15 protsenti, 0 Rh negatiivseid on elanikkonnas alla 5 protsendi.

Regionaalhaigla verekeskuse külmikutes on iga päev umbes tuhat doosi punaverd. “Muidugi on päevi, mil verd on rohkem või vähem. Päris sellist olukorda, et verd üldse ei ole, ei lase me muidugi mitte kunagi tekkida. Me mõtleme alati mitu päeva ette ning alla kriitilise piiri ei lase oma verevarudel langeda – hakkame juba enne seda kiiresti tegutsema, et ruttu verevarusid täiendada,” kinnitas Lellep. Verekeskuse kodulehe päises olev veremeeter ehk punased tilgakesed näitavad jooksvat infot verevarude seisu kohta.

Madal hemoglobiin on sagedaseim põhjus, miks veri võtmata jääb

Ehkki uusi doonoreid oodatakse verekeskusesse alati, on vereloovutusele kehtestatud ka piiranguid, kaitsmaks nii doonori kui vereülekannet saava patsiendi tervist. Lellepi sõnul võivad piirangud olla alalised või ajutised, sõltuvalt olukorrast. Näiteks ei tohi verd loovutada kahe kuu jooksul pärast puugi hammustust või nelja kuu jooksul pärast augustamist või tätoveerimist. Doonoril ei tohi olla ka haigusi, mis halvendavad kudede varustatust hapnikuga, näiteks kopsu- või südamehaigusi.

Küll aga on eestlaste puhul üks tihti korduv põhjus, miks doonoriveri jääb võtmata. “Kõige sagedasem doonoriks mittesobimise põhjus on madal hemoglobiin – 2022. aastal ei pääsenud vereloovutusele 3475 verekeskuse külastajat ning sagedaseim tagasisaatmise põhjus oli just madal hemoglobiini sisaldus veres,” tõdes Lellep.

Nimelt määratakse alati enne vereloovutust hemoglobiini sisaldus sõrmeotsa verest. Nõuded on naiste ja meeste verele veidi erinevad: naine saab verd loovutada, kui tema hemoglobiini väärtus on 125–165 g/L, ja mees siis, kui tema hemoglobiini väärtus on 135–180 g/L. Küll aga peetakse naiste puhul tavaliselt normaalseks vahemikku 121–150 g/L ja meestel 134–170 g/L. Millest selline erinevus?

“Tavapärasest veidi kõrgemat hemoglobiini sisaldust ootame doonoritelt seepärast, et vereannetus ei põhjustaks doonoril endal rauapuudust, ning teisalt seetõttu, et doonoriverest valmistatud veretootes peab hemoglobiin olema normaalsel tasemel, et patsiendil oleks sellest ka reaalset abi,” selgitas Lellep.

Kuna enamasti on hemoglobiini sisaldus veres madal rauavaeguse tõttu, tuleb ennekõike välja selgitada juurpõhjus. Kõige sagedasem rauapuuduse põhjus täiskasvanute seas on veritsus, näiteks viljakas eas naistel võib rauapuudus tekkida rohke menstruaalvere kaotuse tagajärjel. “Seepärast on veredoonorluses naistel loovutustevaheline intervall (90 päeva) pikem kui meestel (60 päeva) ning vererohke menstruatsiooni ajal pole naistel vereandmine soovitatav,” märkis ta. 

Madala hemoglobiini korral tuleks kriitilise pilguga üle vaadata oma igapäevane toitumine – ühe toiduaine grupiga liialdamisel on vitamiinide ja mineraalainete puudus kerge tekkima. “Suurimad rauaallikad on loomne tailiha ja maks, taimsetest toiduainetest saab kõige rohkem rauda kaunviljadest, sojaoast, läätsedest,” tõi Lellep välja. Samuti takistab raua imendumist kohviga liialdamine, suitsetamine ja alkoholi tarbimine.

Kõrgema hemoglobiini korral tuleb vereloovutus igati kasuks

Samas võib hemoglobiin või erütrotsüütide arv olla ka liiga kõrge. Seda nimetatakse Ave Lellepi sõnul polütsüteemiaks – rahvakeeli öeldakse, et veri on paks. “Osadel inimestel ongi juba sünnipäraselt hemoglobiin tavapärasest kõrgem. Ka kõrgmäestikus viibimine võib hemoglobiini väärtust mõjutada, sest madal hapniku osarõhk sissehingatavas õhus tõstab hemoglobiini sisaldust.” Samuti võivad hemoglobiini näitajat tõsta rauda sisaldavad toidulisandid ja vähene vedeliku tarbimine.

Nii-öelda paksu verega inimestele võib veredoonorlus hoopis kasuks tulla. “Nendel inimestel, kel on loomupärane kalduvus kõrgemale hemoglobiinile, on kasulik käia regulaarselt verd annetamas, sest nii on võimalik hemoglobiini sisaldust oma veres veidi langetada,” soovitas verekeskuse juhataja.

Küll aga tasub siinkohal teada, et liiga suur hemoglobiini tõus võib viidata ka teatud haigusseisunditele, nagu näiteks krooniline südamepuudulikkus, krooniline kopsuhaigus, kasvaja, talasseemia. Seetõttu on oluline hemoglobiini tasemele tähelepanu pöörata ning konsulteerida perearsti või apteekriga, kuna liiga kõrge või madal hemoglobiin võib olla eluohtlik.

Kuidas käib vere loovutamine?

Doonoriks sobib iga inimene, kes on terve, puhanud ja söönud, kehakaaluga üle 50 kg ja on 18–60-aastane (doonorlusega võib jätkata kuni 65. eluaastani). Doonor peab olema Eesti Vabariigi kodanik või elanud Eestis elamisloa alusel vähemalt kolm viimast kuud.