„Tavalisest tööstressist on saanud läbipõlemine siis, kui pausid, puhkused ja vabaajategevused ei taasta enam jõuvarusid ja inimene tunneb end kurnatuna ka pärast nädalavahetust või isegi paarinädalast puhkust,“ sõnas kliiniline psühholoog Kai Rohulaid. „Vastumeelsus peale suvepuhkust tööle naasta võib viidata nii läbipõlemisele kui ka sellele, et puhkus oli liiga lühike või on inimese eraelus midagi väga stressirikast toimumas.“
Mis eristab läbipõlemist depressioonist?
Depressioon, läbipõlemine ja tööstress võivad väljenduda väga sarnaselt. Läbipõlemist eristab depressioonist aga see, et sümptomid – negatiivsed mõtted ja tunded – esinevad vaid seoses tööga. „Kui energiapuudus, pettumus ja vähenenud tegutsemisvõime laieneb ka teistele eluvaldkondadele ja on kestnud üle kahe nädala, tuleb kahtlustada juba depressiooni teket ja pöörduda abi saamiseks perearsti, psühhiaatri või kliinilise psühholoogi poole,“ ütles Rohulaid.
Erinevalt depressioonist ei ole läbipõlemine rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni järgi üldse haigus. Läbipõlemine on haiguste klassifikatsioonis kirjeldatud kui elukorralduse raskustega seotud seisund.
“Kuigi haiguste klassifikatsioonis nimetatakse läbipõlemist eluliseks väljakurnatuseks, siis termin on kasutusel vaid tööga seotud kontekstis, mitte teiste eluvaldkondade kogemuste kirjeldamiseks. Samas on läbipõlemise kogemus teiste eluvaldkondadega siiski tugevalt seotud – näiteks füüsiline aktiivsus, meelepraktikad, lõõgastavate hobide olemasolu ning toetavad sotsiaalsed suhted aitavad läbipõlemist ennetada,“ kommenteeris psühholoog.
Läbipõlemise riskitegureid on kaht liiki
Üht kindlat tekkepõhjust läbipõlemisel ei ole, küll aga on leitud üksjagu riskitegureid, mis läbipõlemise teket ennustavad. Laias laastus saab riskitegurid jagada kaheks: inimese isikuomadused ja oskused ning töö iseloomust ehk keskkonnast tingitud tegurid.