Hea nõuanne

Eestlastel on seleeni veres pigem vähem kui võiks: aga milleks seda üldse vaja on?

Seleenipuudusest võib märku anda näiteks juuste väljalangemine, aga ka kehv immuunsus, krooniline väsimus, keskendumisraskused või kilpnäärme alatalitlus.Foto: Shutterstock

Rubriiki toetab

Kui tugev on sinu keha vastupanuvõime haigustele? Pakatad energiast või põed sageli kergemaid ja raskemaid tõbesid?

Seleen on üks oluline mikroelement, mille piisava sisalduse korral organismis on immuunsüsteem tugevam ja näiteks viirushaiguseid põetakse ehk kergemal kujul.

Seleen on tugeva immuunsüsteemi alus, mikrotoitaine, mida keha vajab väga väikeses koguses. Olenemata sellest on see mitmete protsesside toimimiseks hädavajalik ning paljudel meist, ligikaudu 85% eestlastest, on toitainet veres liiga vähe, ütleb SYNLABi laboriarst dr Meeli Glükmann.

Seleenipuudusest võivad märku anda näiteks juuste väljalangemine, kehv immuunsus, krooniline väsimus, keskendumisraskused või kilpnäärme alatalitlus. Pikaajaline seleenipuudus mõjub halvasti südamelihaste ja kilpnäärme tööle ning põhjustab luude kahjustust ja isutust.

Miks on organismil seleeni vaja?

Pisut on seleeni organismis kõikides kudedes, kuid rohkem esineb seda kilpnäärmes, kus see täidab kaitsefunktsiooni ja reguleerib kilpnäärme hormoonide taset. Kilpnääre reguleerib omakorda paljusid igapäevaseid organismi toiminguid: kehatemperatuur ja -kaal, energiatootmine, ainevahetus, lihastoonus, söögiisu, uni, vaimne areng ja sugunäärmete aktiivsus.

Ühtlasi on seleen antioksüdant, mis kaitseb organismi oksüdatiivset stressi põhjustavate osakesteehk teisisõnu vabade radikaalide tekitatavate kahjustuste eest. „Inimorganismis tekib oksüdatiivne stress suitsetamise, alkoholi liigtarvitamise, keemiliste ainete ja UV kiirguse toimel; samuti põletike ning krooniliste haiguste korral,“ selgitab Glükmann. Vabade radikaalide rohkus nõrgendab immuunsüsteemi ning põhjustab enneaegset rakkude kahjustumist ja vananemist.

Madalat seleenitaset on seostatud ka suurenenud südamelihase haiguste tekkeriskiga. Uuringutes on leitud, et poole võrra seleeni kontsentratsiooni suurendamine veres vähendab südamehaiguste riski 24%. Teadlased usuvad, et see on suuresti seotud seleeni põletikuvastase toimega. Dr Meeli Glükmann kinnitab, et põletik ja oksüdatiivne stress suurendavad südame isheemiatõve tekkeriski.

Mitmetes uuringutes on samuti leitud, et Alzheimeri tõve patisentidel on veres madalam seleenitase ning antioksüdandid, sealhulgas seleen, aitavad parandada haigete mälu. Ühes uuringus leiti isegi, et täiskasvanutel, kellele anti seleeni sisaldavat antioksüdantide segu, olid uuringute lõpuks paremad tulemused episoodilise mälu, täidesaatva funktsioneerimise ja verbaalse mälu osas – ehkki viimase oskuse paranemine andis tulemusi vaid siis, kui osaleja ei suitsetanud või ta organismis oli vähe C-vitamiini.

Mida saab teha selleks, et enesetunnet parandada ja immuunsusele jõudu juurde anda? „Võimalik on anda vereanalüüs, mis näitaks hädavajalike mineraalainete, sealhulgas seleeni taset organismis. Selle alusel saab teha edasisi otsuseid, kuidas oma toidulauda rikastada või kas ja milliseid toidulisandeid võtta,“ ütleb dr Glükmann,

Eestlaste veres on seleeni pigem vähe

Seleeni üleküllus (üle 100 µg/dl) võib esile kutsuda küüslaugulõhna suus, haprad küüned, juuste väljalangemise, jäsemete punetava turses naha ja verehüübivushäired. Laboriarst selgitab aga, et seleenimürgistus võib tekkida vaid piirkonnas, mille keskkonnas on tööstuse või õnnetuste tõttu suured seleeniühendid ning saastumata toitu süües ei ole võimalik tarbida organismile kahjulikus koguses seleeni.

Eestlastel ja teistel põhjamaa rahvastel on seleeni veres pigem vähem kui võiks.

Teadaolevalt on seleenisisaldus toidus seotud tihedalt selle kasvukohaga. Maailma eri paigus on seleenisisaldus pinnases väga erinev. Vahemere maade pinnases on rohkem seleeni pikaaegse vulkaanilise tegevuse tõttu. Meie pinnas on seleenivaene, ent see-eest on seda rohkem mereandides ja kalades. Seepärast peaksid Põhjamaade rahvad seleenivaeguse ennetamiseks sööma rohkelt rasvast kala ja teisi mereande.

Lisaks sellele leidub seleeni palju ka pähklites, eriti parapähklis, ja seemnetes ning ühtlasi ka seentes, brokolis, täisteratoodetes, kamapallides, küüslaugus, sibulas, piimatoodetes, kapsas ja halvaas.

Kuna Põhjamaade pinnases on vähe seleeni, siis mõnikord rikastatakse mineraaliga ka looma- ja linnusööta, et tõsta näiteks liha, piima ja munade seleenisisaldust.

Seleenitaset peaks jälgima rasedad, taimetoitlased ja suitsetajad

„Päevase vajaliku seleenikoguse saamiseks (täiskasvanud naistel 50µg (mikrogrammi) ja meestel 60µg) piisab, kui süüa tervislikult ja mitmekesiselt. Suurenenud seleenivajadus on aga rasedatel ja imetavatel emadel ning üle 60aastastel,“ ütleb dr Glükmann.

Hoolsalt peavad seleeni tarbimist tema sõnul jälgima ka taimetoitlased ja suitsetajad, samuti need, kes puutuvad kokku raskemetallidega.

Doktor lisab, et seleeni on võimalik tarbida ka toidulisandina, kuid seejuures tuleks arvestada seleeni imendumist soodustavate toitainetega ning eelistada komplekspreparaate.

Soovituslik päevane seleeni tarbimise kogus 50–60 µg sisaldub keskmiselt ühes alljärgnevatest:

25 g keedetud neerudes,
25 g parapähklites,
70 g hautatud maksas,
80 g keedetud vähis,
110 g päevalilleseemnetes.

Allikas: toitumine.ee

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.