Kartulimugula roheline värvus on tingitud valguse mõjul tekkinud klorofüllist. Seega – värv ei ole otseselt tingitud solaniinist ega näita ka selle kontsentratsiooni. Küll aga annab see märku mugula kokkupuutest valgusega ning solaniini kõrgenenud sisaldusest.

Kuna koores ja selle lähedal on mürkaine sisaldus suurim, siis väikeste mugulate puhul on tervisele kahjustavalt mõjuvaid aineid kogu mugula ulatuses. Süüa ei tohi rohelisi, kibedaid, mehaaniliselt vigastatud ega liiga väikeseid (20–40 mm) varajasi kartuleid. Kuna glükoalkaloidid ei lagune kuumas vees, tuleb solaniinisisalduse vähendamiseks kartuleid enne keetmist koorida. 

Rohkelt solaniini sisaldavad kartulid on mõru maitsega. Üks suutäis rohelist kartulit aga mürgistust ei põhjusta. Kui kartuleid keetes on olnud potis ka üks roheline kartul, siis ei muutu ülejäänud kartulid selles potis mürgisteks. 

Mis viitab solaniinimürgistusele?

Solaniinimürgistuse sümptomid tekivad 2–24 tunni jooksul pärast söömist. Mürgistusnähud on mõru maitse suus ja neelus, peavalu, higistamine, kõhulahtisus, kõhuvalu, iiveldus, oksendamine.

Enamasti mööduvad vaevused 24 tunniga. Raske mürgistusega võib aga kõhulahtisus kesta 3–6 ööpäeva. Lisaks on raske mürgistuse korral kirjeldatud ka teadvuse hägustumist ja koomat. Solaniini mõju rasedusele pole teada, kuid peetakse tõenäoliseks solaniini imendumist rinnapiima.

Solaniinimürgistuse korral ei ole soovitatav võtta aktiivsõe tablette, kuna on suur oksendamise oht ja sellega kaasnevad riskid söe manustamisel. Spetsiifilist vastumürki solaniinile ei ole ja selle organismi imendumise aeglustamise meetodeid ei soovitata. Kui inimene on söönud solaniini sisaldavat vilja väikeses koguses, siis piisab, kui talle lonkshaaval tavapärasest rohkem juua anda. 

Mürgistuskahtluse korral helista nõu saamiseks infoliinil 16662. Raskekujuliste seedehäirete või suure koguse mürgiste viljade söömisel tuleb pöörduda haiglasse.