Kordusvaktsineerimine kinnistab organismis tekkinud immuunvastuse
Immuunvastus erinevatele vaktsiinitüüpidele on varieeruv ning kõik detailid pole praeguseks väga täpselt selged. Samas on siiski kindlaks tehtud, et korduv kohtumine haigustekitajaga teeb immuunvastuse tugevamaks ja kauakestvamaks.
Esimese annusega aktiveerib vaktsiin meie loomuliku immuunsüsteemi – organismile tutvustatakse sissetungija „imitatsiooni“ ehk viirusele iseloomulikku antigeeni, mille vastu hakkab organism valmistama antikehi. Samuti tekivad esimese immuniseerimise tulemusena meie organismis antigeeni suhtes spetsiifilised immuunrakud – T- ja B-mälurakud.
Teisel kohtumisel vaktsiinis oleva antigeeniga annavad varem tekkinud antikehad ja immuunrakud immuunvastuse väljakujunemisele justkui kiirema käigu (ingl boost). Tulemus on, et vaktsineerimise käigus tekkinud spetsiifilised mälurakud tunnevad sissetungijaks tembeldatud pahalase ära ka pikema aja möödudes ja algatavad kiire vasturünnaku kuid või aastaid pärast vaktsiini manustamist.
Kordusvaktsineerimine võimaldab seega mälurakkudel immuunvastust „harjutada“ ja kinnistada, et see oleks võimalikult püsiv. Ka suureneb vaktsiini korduval manustamisel spetsiifiliste antikehade hulk ja nende afiinsus (seondumise tugevus) antigeeni suhtes. Samuti põhjustab kordusvaktsineerimine antikehade klassi ümberlülituse – alguses rohkem toodetud IgM-antikehade asemel hakatakse rohkem tootma IgG-antikehi.
Mis juhtub, kui jätta teine vaktsiiniannus tegemata?
Vaktsiinide kliinilistes uuringutes on näidatud, et pärast esimest annust jääb vaktsiini tõhusus tunduvalt madalamaks kui pärast teist annust (ligikaudu 50%). Seega, esimene annus võib anda meile küll kaitse, kuid me ei tea, kui kaua see püsib ja on kindel, et teine vaktsiiniannus tõstab kaitse tõhusust ning vähendab nii raske haigestumise kui ka sümptomaatilise haiguse tekkimise tõenäosust. Samuti on uuringutes näidatud, et mõlema vaktsiiniannuse manustamisel tekkiv kaitse vähendab ka haiguse edasikandumise võimalust.
