Hea nõuanne

Miks ühed inimesed libedaga kukuvad, ent teised suudavad säilitada tasakaalu ja jäävad püsti?

Tasakaal sõltub väga paljudest teguritest.Foto: Shutterstock

Rubriiki toetab

Ilmselt on talvise ilmaga igaüks meist tunda saanud libisemisohtu. Miks on aga nii, et ühed inimesed kukuvad, ent teised suudavad säilitada tasakaalu ja jäävad püsti?

Tartu Ülikooli skeleti-lihassüsteemi lektor Doris Vahtrik rääkis Kuku raadio saates “Kuue samba taga”, et tasakaal algab üldisest liikumisrõõmust, mis omakorda peaks alguse saama juba lapsepõlves. Hea kehalise vormi eest tuleks hoolitseda kõrge vanuseni, sest liikumine annab parema elukvaliteedi ja suurema iseseisvuse ka eakana.

Üks lihtsamaid ja jõukohasemaid, kõiki lihaseid haaravaid liikumisviise on kõndimine.

Doris Vahtrik rääkis, et kõndimisel teevad kõige rohkem tööd jalalihased. Et jalalihased saaksid liikuda, on meil vaja aga kerelihaste stabiilsust: kõhu‑, selja- ja süvalihaseid. Ka kaela- ja õlavöötmelihased peaksid olema piisavalt elastsed, sest pinges lihased takistavad verevoolu pähe.

Hea lihaskond, tugevad luud ja õige liikuvusamplituudiga liigesed tagavad meile normaalse kõnnimustri ja piisavalt hea tasakaalu, et me ei kukuks.

Mis on tasakaal?

Tasakaal on võime säilitada oma keha raskuskese toepinna kohal. Inimese raskuskese paikneb vaagna keskel ristluu teise lüli piirkonnas ning seistes moodustab meie toepinna labajalgade all ja vahel olev ala.

“Kui me seisame ühe jala varvastel, on meie tugipind kõige väiksem, ja kui oleme selili või kõhuli, on meie tugipind kõige suurem,” tõi Vahtrik näiteks.

Tasakaal sõltub paljudest teguritest ning tugiliikumisaparaadi võimekuse kõrval on vähemalt sama tähtsad ka nägemis- ja kuulmisteravus ning kognitiivsed võimed. Tasakaal oleneb ka aluspinnast, mille peal me kõnnime: jäisel, kivisel või auklikul pinnal on igaühel kerge komistada.

Kui juhtub, et libiseme või kaotame tasakaalu, vallanduvad tänu kesknärvisüsteemile kaitsereaktsioonid ja teinekord piisab tasakaalu taastamiseks vaid väikesest jalaliigutusest või käesirutusest, et tuge oma raskuskeskme alt mitte kaotada.

Libeduse oht

Dr Vahtriku sõnul näeb normaalne kõnnimuster ette kindlat sammupikkust, kõnnikiirust ning varba kõrgust maapinnalt mõõtes.

Kui tunneme esimestel sammudel ära libeduse, siis tuleks vähendada kõnnikiirust, lühendada sammupikkust ja vajaduse korral vaadata üle ka oma jalatsi tallad. Kui saapa muster on väga kulunud, siis turvalisem on hankida korraliku tallamustriga saapad.

Samuti soovitas Vahtrik mõelda abivahendikeskustes müüdavatele naeltele, mida saab paigaldada saabaste, jalutuskepi või karkude alla, et toetuspinda suurendada.

Vanemaealistel, kellel on mitmesugustel põhjustel tasakaaluhäireid, soovitas Vahtrik enne õueminemist vaadata ilmaolusid ning veenduda, et liikuda saab turvaliselt.

Nooremat põlvkonda kutsus ta aga üles pöörama tähelepanu oma vanemate ja vanavanemate elukeskkonnale. Kui on näha, et libedal ajal on õue minna raske, tuleks mõelda toas liigutamise võimaluste peale, näiteks soetada veloergomeeter, et liikumisrõõm ei kaoks.

Kõik jõusaali

Kuna lihastel on meie igapäevaliikumises niivõrd suur tähtsus, julgustas Vahtrik nii nooremaid kui ka vanemaealisi minema jõusaali ning küsima õigete harjutuste valimiseks ka personaaltreeneri või füsioterapeudi abi.

“Õigesti tehtud tasakaalu- ja lihasjõuharjutused tagavad ka kõrgemas eas parema iseseisva liikumisvõime ning vähendavad kukkumise ohtu,” rõhutas ta.

Vahtrik tõi esile teadusuuringud, mis on näidanud, et kui vanemaealine on leidnud spetsialisti abiga omale sobivad harjutused ning teeb neid aasta jooksul kodus või jõusaalis hoolega kolm korda nädalas, siis on tema tasakaal sama hea kui kolm kuni kümme aastat nooremal inimesel.

“Järjepidevus, tahe ja arusaamine, et kõrge vanuseni tuleks hoida oma tugiaparaat töövõimeline, on ülim eesmärk, mida endale seada,” lausus Vahtrik.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.