Erinevaid hepatiitviiruseid ühendab see, et nad kahjustavad kergemal või raskemal kujul maksarakke, muutudes mõnikord ka krooniliseks haiguseks ja soodustades maksavähki haigestumist. B-hepatiidi vaktsiin kuulub Eestis 1999. aastast alates riiklikusse vaktsineerimiskavasse – kolm doosi saanu loetakse elu lõpuni immuniseerituks.
Kehavedelike kaudu, sageli just sugulisel teel, levib ka C-hepatiit, millele küll vaktsiini pole, kuid viimastel aastatel on välja töötatud tõhus ravi. “Pikalt oli see krooniline ja tüütu kuluga haigus. Eesti nakkuskliinikutel on tänaseks olemas tugev kogemus selle ravimisel, nii et kindlasti tasub see välja ravida, vastasel juhul jääb ta maksafunktsioone häirima ja võib põhjustada tõsiseid tüsistusi,” soovitab arst.
Iga vaktsiin ei paku eluaegset kaitset
Kuigi suurem osa eestlastest on saanud difteeria ja teetanuse liitvaktsiini, ei ole hästi teada, et revaktsineerimine nende haiguste suhtes on soovitatav iga 10 aasta järel. Difteeriapuhanguid pole Eestis tänu laialdasele vaktsineerimisele enam ammu ette tulnud, kuid Indoneesias või Madagaskaril põhjustab viirus probleeme.
Aasiamaades, eriti väikestes külades, levib ka kõhutüüfus. See soolenakkus võib levida toiduainetega, kõige sagedamini leidub seda vees. Haiguse kulg on suhteliselt raske ning ravitakse haiglas tilgutiga. Ka kõhutüüfuse vastu on olemas tõhus vaktsiin, üks annus annab kaitse kolmeks aastaks.
Troopilised sääsed kannavad ohtlikke viiruseid
Paljudes sooja ja niiske kliimaga maades levib salakaval malaaria, mis nõuab aastas miljoneid inimelusid. Seda ohtlikku parasiit-nakkushaigust kannavad peamiselt edasi sääsed. Malaaria võib endast märku anda alles kuni aasta pärast haigestumist.