Apteeker saab küll ravimi õigele säilitamisele tähelepanu juhtida, kuid oma koduapteegi eest vastutab igaüks ise. Valedes säilitamistingimustes võib toimeaine muutuda, ravim ei pruugi olla enam tõhus ja võib tervisele hoopis ohtlikuks muutuda.
Parim paik koduapteegile on suletava uksega kapp, mis asub toatemperatuuril kuivas ruumis ning paikneb täiskasvanu kõrgusel, et lapsed ja lemmikloomad ravimeid kätte ei saaks.
Lastel ei tohiks tekkida võimalust ravimitega mängida ega neid omapäi kasutada. Kuna parim kaitse on ettevaatus ja teadlikkus võimalikest riskidest, on oluline lastele juba varakult ravimitest ja nendega seotud ohtudest rääkida.
Ravimit peab lapsel aitama alati manustada täiskasvanu. Kui juhtub õnnetus ja ravimid satuvad lapse kätte, tuleb viivitamata helistada mürgistusinfoliinile 16662 (ööpäev läbi).
Kui pakendile märgitud kuupäev on möödas, on ravim kõlbmatu. Aegumise, ravikuuri lõppemise, lähedase lahkumise või muu põhjuse tõttu järele jäänud ravimid tuleb viia apteeki või jäätmejaama, kus need võetakse vastu tasuta.
Kõlbmatud ravimid on ohtlikud nii tervisele kui ka keskkonnale, avaldades mõju juba väga väikeses koguses.
Ära usu imeravimitesse
Tihti võib kohata kirjutisi ja reklaame n-ö imeravimitest. Kuidas talupojatarkuse abil kindlaks teha, kas tegu on usaldusväärse teabega?
Esiteks võiks uurida autori (aga ka allika, nt ajakirja väljaandja, veebilehe) tausta – üldjuhul annab internet kiire vastuse. Seejuures tasub olla info suhtes kriitiline, sest paljudel autoritel on omanimeline ülistav reklaamveebileht, kus aga puudub igasugune teave tema hariduskäigu kohta.
Teiseks tuleks uurida teadusuuringute kohta, millele tavaliselt sellistes artiklites viidatakse: kas neid on ka tegelikult tehtud või on tegu väljamõeldisega, kas uuringu teinud asutus ja teadlased on päriselt olemas ning kas nad tegelevad teaduse või hoopis millegi muuga?
Tihtipeale kasutatakse libateaduslikes väljaannetes lugeja usalduse võitmiseks teatud nippe. Näiteks esitatakse kõigepealt üldtuntud tervislikke soovitusi stiilis “üks õun päevas hoiab tohtri eemal”. Seejärel hakatakse rääkima uuematest teadusuuringutest, millel pahatihti puudub igasugune tõenduspõhisus ja seos teadusega.
Lugejat uinutatakse seejuures keeruliste terminite kasutamise ja uuringu tegijate kõlavate tiitlitega. Kaup, mida niiviisi pähe määrida soovitakse, on imeravim, mis aitavat kõikvõimalike hädade korral, ilma et sel oleks mingeidki kõrvaltoimeid.
Siinkohal tasub usaldada talupojatarkust ja loogilist meelt: kui miski on hea kõigeks, siis ei kõlba see tegelikult millekski, ja kui miski tundub liiga hea, et olla tõsi, siis see tavaliselt ei olegi. Kui selline imerohi oleks tõesti olemas, siis puuduks ju ka tarvidus pärisravimite järele, aga ometi ei ole need kuhugi kadunud.
Ülaltoodud nõuanded põhinevad Karin Kogermanni, Janne Sepa, Ain Raali, Kersti Tederi ja Daisy Volmeri raamatul “Ravimitest maakeeles” (2020).