Seejuures rõhutas arst, et hüpertooniatõve esimeses faasis võib veel abi olla elustiili muutmisest – kehakaalu langetamisest ja treenimisest. “Paljud minu patsientidest ongi nii saanud hüpertooniast mingiks ajaks lahti. Siiski on tegemist päriliku haigusega ja ei saa loota, et tervislik elustiil seda elu lõpuni eemale hoiab. Küll aga võib ravi edasi lükkuda 10, isegi 20 aasta võrra,” tõi prof Viigimaa välja.

Liigne soola tarbimine tõstab vererõhku

“Lisaks füüsilisele aktiivsusele on oluline ka soola tarbimise vähendamine. Umbes kolmandik meie inimestest on n-ö soolatundlikud ning kui nad vähem soola tarbivad siis väljendub see positiivselt vererõhu alanemises,” rääkis kardioloog.

Soolatundlikkust on väga lihtne kontrollida praktikas: vähendada oluliselt soola tarbimist 2–3 nädala jooksul ja vaadata kas vererõhk alaneb. Ehk kui lühiajaliselt soola tarbimist maksimaalselt piirata ning vererõhu näitajad vähenevad, siis järelikult oledki soolatundlik inimene. Arsti sõnul on kolmandik inimesi kohe väga tundlikud, teine kolmandik veidi vähem soolast sõltuv ning viimane kolmandik soolatarbimise vähendamisega olulist efekti ei saavuta.

“Lisaks toitumisele on kehakaalu alandamisel tähtis ka füüsiline aktiivsus. Hüpertoonikutel on jälgitud kehakaalu languse ja vererõhu seost ning jõutud järeldusele, et ühe kg kaalulanguse “hind” on 1mm langust vererõhus,” rääkis prof Viigimaa.

Planeeri nädalasse vähemalt kolm treeningut

Isegi kui geneetilised eeldused kõrgeks vererõhuks on olemas, saab arsti kinnitusel füüsilise koormusega rõhku kaua aega alla 140 hoida ja ravivajadust edasi lükata.

“Mitmed uuringud erineva intensiivsusega kehaliste treeningute vallas annavad sarnase tulemuse: minimaalselt 2 korda nädalas teha vähemalt 45 minutit treeningut. Soovitavalt tund, isegi 1,5 – aga eks see sõltu ka vanusest,” soovitas südamearst. “Ma tavaliselt soovitan, et planeerige omale vähemalt kolm treeningut, sest alati tuleb midagi vahele ja siis saab vähemalt kaks treeningut tehtud.” 

Üldiselt sõltub õige treeningu ja treeninguastme valik kehakaalust ja eelnevast treenitusest, aga lihtne kontrollmeetod on hea enesetunne pärast trenni. “Nahk peab saama higiseks ja vererõhk peaks koormuse lõppedes langema. See näitab, et treening on olnud efektiivne, kui vererõhk puhkeperioodis alla läheb,” õpetas prof Viigimaa.

Kui pulss on taastunud, umbes 10–15 minutit pärast treeningut, hakkab vererõhk ka langema. Kui pulss jääb kiireks ja vererõhk ei normaliseeru, siis on treening olnud ülemäärane.

“Tavaliselt inimesed, kellel on vererõhuga probleeme ja kes tegelevad treenimisega, kiidavad ikka, et pärast trenni on alati hea enesetunne. Seega on tegu ühe meeldivaima ja efektiivseima võimalusega vererõhu normis hoidmiseks,” märkis südamearst.

Kui elustiililised meetmed ikkagi tulemust ei anna, siis tuleb alustada raviga. Ja vererõhu ravi näol on tegu sisuliselt eluaegse raviga. Samas rõhutas südamearst, et pigem kasutada ravimeid, kui neid kartes lasta veresoontel lupjuda ja riskida tõsiste organikahjustustega.