Niisiis on tegu väga aladiagnoositud haigusega. Dr Käis märgib seejuures ühe probleemkohana, et Eestis on unemeditsiini valdkond veel küllaltki lapsekingades ja paljuski puudub unehäiretele kompleksne lähenemine.
“Paljudes unekeskustes pole neurolooge, aga just neuroloog on see, kes võiks näiteks mõelda sellele, et võtta patsiendi seljaajuvedelikust proov narkolepsia diagnoosimiseks,” toob arst välja.
Narkolepsia mitu nägu
Narkolepsia korral tekib inimesel ootamatult väga tugev vajadus magada, olgugi et ta on eelneval ööl justkui korralikult puhanud. Nimelt ei ole narkoleptiku aju võimeline reguleerima uneärkveloelku rütmi. Seesugused uneatakid võivad narkoleptikut tabada kõikjal – ka näiteks koosolekul või koguni autoroolis. Seega on narkolepsiaga inimesed liikluses äärmiselt ohtlikud.
Kõrva-nina-kurguarst märgib, et narkolepsia raskusastmed on erinevad ja mõningal määral suudavad narkoleptikud oma hoogusid kontrollida. Narkolepsia klassikaliste sümptomite hulka kuuluvad ebanormaalne unisus päeva jooksul, öised unehäired, hallutsinatsioonid, unehalvatus ja katapleksia.
Seejuures katapleksiat ehk ootamatut kontrollimatut lihaste nõrkust kogeb hinnanguliselt kolmandik narkoleptikutest. Sageli vallandub seesugune kontrolli kadumine enda lihaste üle mõne tugeva emotsiooni ajendil – näiteks naermise või vihastamise korral.
Katapleksiaga narkolepsia liigitatakse esimeseks tüübiks ja seda on võimalik kahtluse korral küllaltki hõlpsasti diagnoosidda. Dr Käis selgitab, et selleks tehakse lumbaalpunktsioon – võetakse proov seljaajuvedeliku ehk liikvori uurimiseks.