Kairi* pole tüüpiline soolevähi riskirühma kuuluv patsient: ta on normaalkaalus, pole kunagi suitsetanud ega liigselt alkoholi tarvitanud. Ta elab maal ja liigub seega igapäevaselt õues toimetades üsna palju. Hoolimata sellest märkas ta 43-aastasena vaid mõni päev enne jõule ehmatavaid sümptomeid, mille järgselt diagnoositi Kairil kolmanda staadiumi soolevähk. 

“Üldine enesetunne oli mul hea ja kuidagi haigena ma toona ennast tegelikult ei tundnud. Hiljem tagasi mõeldes olen aru saanud, et üks sümptomeid oli ka pärast söömist raskustunne kõhus, kuid kuna see polnud püsiv vaevus, siis ei osanud ma selles midagi halba karta,” rääkis Kairi. Siiski märkas ta enne jõule, et väljaheite värv oli muutunud väga tumedaks ning oli märgata ka verd. Samuti jäi tunne, et sool ei tühjene normaalselt. Need saatuslikud sümptomid olid naisele aga tuttavad, sest ka Kairi isa oli soolevähki põdenud. 

“Läksin kohe uue aasta alguses perearsti juurde, kes lasi mulle vereproovi ja peitveretesti teha. Vereproovi näitajad olid väga halvad, samuti oli positiivne peitvere test. Sain saatekirja koloskoopia uuringule, mille tulemusena sain halvaloomulise soolevähi diagnoosi. Seejärel saadeti mind Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse Dr Indrek Seire vastuvõtule. Kõik käis väga kiiresti: veebruaris oli konsiilium, kus sain teada, et haigus on jõudnud juba kolmandasse staadiumisse ning vastavalt sellele määrati ravi,” nentis Kairi. Õnneks ei olnud vähk jõudnud teistesse organitesse levida.