„Katse hormoonraviga neeruhaiguse kulgu pidurdada päädis sellega, et mul lõi välja suhkruhaigus, millega sattusin intensiivravile,“ räägib Andreas. „EMOs öeldi, et peab ikka raudne tervis olema, et te veel teadvusel olete,“ meenutab ta. Noorel arstitudengil tuli seejärel kohaneda teda korraga tabanud kahe tõvega – nii neeru- kui ka suhkruhaigusega. „Hakkasin suhkruhaiguse raviks insuliini süstima. Süstin siiamaani,“ ütleb ta.
Andreas hakkas regulaarselt nefroloogi juures jälgimisel käima ligi viie aasta eest. „Siis olid analüüsid ja neerufunktsioon veel suhteliselt head. Sealt edasi hakkas olukord kiiresti halvenema. Umbes kahe aastaga progresseerus see lõppjärgu neerupuudulikkuseks,“ lausub Andreas.
Kurnav aeg uue neeru ootel
Olukord läks üha kriitilisemaks. Andreas hakkas alates 2020. aasta novembrist kolm korda nädalas dialüüsis käima ja ta pandi doonorineeru ootelehele. Kuna neerusiirdamise korral on variant saada uus neer elusdoonorilt, kaalus Andreas neeru siirdamist oma emalt. „Ema neer oleks sobinud, kuid ema tervisest tulenenud riskitegurite tõttu ei saanud temalt neeru võtta. Pidin jääma surnud doonorilt neeru ootama,“ selgitab Andreas.
Kui neeruhaigus ja diabeet kulgevad koos, võidakse lisaks neerule siirata ka pankreas. „Minu puhul selgus pärast kümmet aastat insuliini süstimist, et mul ei ole esimese tüübi diabeet, vaid nii-öelda määratlemata tüüp. Seetõttu otsustati operatsiooni eel kokku kutsutud arstide konsiiliumis, et pankrease siirdamisest ei oleks abi.”
Andreas mäletab, et kõige raskem aeg enesetunde poolest oli viimane aasta enne dialüüsile minekut, mil lõppjärgus neeruhaiguse sümptomid segasid elu väga. „Jalad olid turses ja toksiinid, mida neer ei suutnud välja viia, kuhjusid kehasse. Sellest oli pidev pohmellitunne, magada ei saanud. Pidevalt oli suur ärritustunne, emotsioone oli keeruline kontrollida,” kirjeldab Andreas. „See oli kui pidev udus elamine – väga midagi teha ei jõudnud, isegi lapsele unelaulu laulmine võttis hingeldama.”
Pärast esimest dialüüsi sai Andreas lõpuks normaalselt magada. „Kontrast oli suur,” tõdeb ta. Dialüüsis tuli Andreasel käia seitse kuud, enne kui tuli võimalus siirata uus neer. „Telefon oli vaja sees hoida. Pidin olema valmis igal hetkel minema,” meenutab Andreas.