“Vaatamata meditsiini arengule, ei ole inimesed muutunud surematuks. Vähestele on antud kiire ja valutu elust lahkumine, enamusele saavad osaks märkimisväärsed kannatused. Üha rohkem võetakse omaks seisukohta, et tänapäeval ei pea inimene leppima kogu valu ja viletsusega, mis raskete haiguste ja elu lõpuga pahatihti kaasnevad,” tõdeb dr Katrin Elmet.

Seetõttu on palliatiivravi vältimatult patsiendi raviteekonna osa juhtudel, kui haiguse paranemisele suunatud ravi on ammendatud. “Väärikas elu lõpp peaks olema iseenesest mõistetav. Ja mitte ainult elu lõpp, vaid ka raskete haiguste ravi, näiteks vähiravi, võib osutada nii karmiks, et patsiendid vajavad palliatiivravi võtteid,” lisab dr Elmet.

Ta selgitab, et palliatiivse ravi sihiks on patsient kui tervik koos füüsiliste, vaimsete ja sotsiaalsete muredega, mitte enam haigusest paranemine. Lisaks peaks palliatiivravi pakkuma tuge ja nõustamist elu lõpusirgele jõudnud patsiendi lähedastele, muuhulgas ka leinaabi.

“Aktiivravis on fookus tervistava ravi poole. Kui see aga enam ei ole võimalik, peab olema hooliv ja soe koht, kus tervenemise eesmärk asendub eesmärgiga mitte kannatada. Palliatiivravi osakonnas väärtustatakse ja austatakse elu, mis on järele jäänud. See vajab laiemat pilti, kui ühe või mitme seisundi või haiguse ravimine. Ühel hetkel ei ole küsimus enam füüsilisel tervisel, vaid inimesel tervikuna. Palliatiivravis on esindatud hoiak, et inimene on tervik,” lisab hingehoidja Naatan Haamer.

Millised tegevused kuuluvad palliatiivravi juurde?

Haamer selgitab, et fookuses on inimese heaolu, mistõttu võivad kõne alla tulla ka meetodid, mis traditsiooniliselt tervistamise protsessi juurde ei käi – näiteks maitseelamuste lubamine, kohvi või koguni pokaali veini lubamine, meelistegevuste planeerimine päevakavasse. “Piiratud vabadusega inimese jaoks saavad eriti tähtsaks inimesed tema ümber, suhe ja suhtlus nendega,” tõdeb ta.

“Väärikas elu lõpp on võimalik siis, kui patsient tunneb end inimväärsena,” sõnab dr Elmet. “Inimest võivad piinata väga paljud füüsilised kaebused, mille leevendamiseks on palju erinevaid võtteid. Kuid mulle tundub, et palju keerulisem on lahendada psühholoogilisi, spirituaalseid ja sotsiaalseid muresid ning raskeim ülesanne on patsiendi lähedaste lepitamine olukorraga. Tundub, et palliatiivravi võimsaim ravivõte on sõna. Ilma hea ja professionaalse suhtlemisoskuseta on siin ilmselt raske head abi pakkuda.”

Milliste haigustega patsiendid vajavad peamiselt palliatiivravi?

Dr Elmet selgitab, et palliatiivravi on alguse saanud vähihaigete vaevuste leevendamiseks. Ka tänapäeval on põhiline palliatiivravi patsient pahaloomulise kasvajaga inimene. Palliatiivravi algab juba haiguse paranemisele suunatud raviga koos ja kui patsient ei tervistu, siis kasvab haiguse progresserudes palliatiivravi osakaal järk-järgult.

“Tegelikult vajavad aga palliatiivravi kõik raskeid elu ohustavaid haigusi põdevad patsiendid, eriti kui haigus ei ole enam ravitav. Nii et palliatiivravi peaks olema kättesaadav südamehaigetele, kopsuhaigetele, neuroloogilisi  ja paljusid teisi haigusi põdevatele inimestele,” tõdeb arst.

Palliatiivravi juurde kuuluvad ka hospiitsi voodikohad, mis on mõeldud nende jaoks, kellel ei ole jäänud enam kaua elada. “Hospiitsi nimetatakse ka elulõpuraviks. Hospiitsi peamine eesmärk on vaevuste leevendamine, inimväärikust austav põetamine ja parima võimaliku elukvaliteedi võimaldamine kuni surmani, lähedaste toetamine ning leinatöö surma saabudes. Hospiitsteenust saab osutada kodus, hooldekodus ja haiglas. Hospiits on palliatiivravi elu lõpus,” kirjeldab dr Elmer.

Seejuures tasub teada, et palliatiivravi on interdistsiplinaarne valdkond, kus ei piisa vaid arstidest ja õdedest. Meeskonda peavad kuuluma veel väga paljud spetsialistid: hingehoidjad, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, füsioterapeudid, toitmisnõustajad, logopeedid.

Kuidas on ühiskond valmis võtma vastu elu lõpu teemasid?

“Mul on tunne, et isegi tervishoiutöötajad ei ole eriti valmis surmaga leppima,” tõdeb Katrin Elmet. “Meditsiinis on pikka aega peetud ülimaks eesmärgiks inimelu säilitamist nagu see ka Genfi deklaratsioonis peale II maailmasõda, 1948. aastal, kirja pandud sai. See ülesanne on paljude arstide jaoks kõige püham ka tänapäeval, vaatamata sellele, et kaasaja meditsiinis ei tohiks elu säilitamine enam omaette eesmärk olla.”

Arst toob välja, et oleme muutunud tehnoloogiliselt nii võimsaks, et peame võtma kohustuse seda võimu ka vastutustundeliselt kasutada. Selles valguses on ka Genfi deklaratsioon aastast 2005 kaasajastatud – arstil lasub nüüd kohustus inimelusse hoopis austavalt suhtuda.

“Austus ilmselgelt pole säilitamine, vaid tähendab ka inimese surma aktsepteerimist. Tänapäevaste võimaluste juures on elu säilitamine ju üsna lihtne eesmärk, palju keerulisem on tegutseda inimese parimates huvides, teda mitte kahjustada ja austada tema tahet ja väärtusruumi,” lisab dr Elmet.

Hingehoidja Naatan Haamer tõdeb seejuures, et ühiskond ei ole veel hästi valmis, mis puudutab reageerimist surmale. Või õigemine, on selle ära unustanud. “Teemaga tegelemist välditakse ja lükatakse edasi, perekondadel on olukorraga raske leppida ning otsitakse võimalusi, kardetakse, süüdistatakse. Tegelikult tuleks võtta vastu mõte surmast, et inimene on oma elu elanud ning ei saa enam naasta tavapärasesse ellu või terveneda. Suremises ei ole inimelu mõttes midagi valesti – see kuulub inimelu juurde, see pole kellegi süü.”

Hingehoidja sõnul on mõtlemine muutunud pärast teist maailmasõda, kus surm omandas koletisliku ilme ja kaotas loomulikkuse. Algas ka meditsiini hüppeline areng ning sõjajärgselt oli inimkonnale ka vaja kuvandit, et meditsiin on kõikvõimas.

“Mulle isiklikult tundub, et oma roll on ka sellel, et inimkond liigub individualismi poole. See omakorda seab inimestele kõrged ootused, ent surev inimesi ei suuda ju neid täita. Samuti ei ole perekonnad enam koos vana aja traditsioonilises mõttes – lapsed ei näe, kui vanavanemad surevad. Lähedased küll suudavad hooldada lähedast kodust, ent ei ole valmis ega harjunud mõtlema sellest, et eesmärk ei ole inimese tervistamine, vaid tuleb austada surma ja loomulikku suremise protsessi ehk hääbuva elu elamist, mille sihiks on surm,” räägib Haamer.

Dr Elmet lisab, et elu lõpusirgele jõudnud inimene soovib oma kodus, tuttavas keskkonnas, rahus lahkuda. Aga see käib sageli üle jõu perekonnale, kes toovad sureva lähedase haiglasse. “Palliatiivravi ning hospiitsi voodikohad  on ikka väga vajalikud, sest surmast distantseerunud ühiskonnas teist võimalust ei ole,” tõdeb ta.