Hematoloog: vaktsineerida paljusid minu patsiente ei saa, ma ei saa neid kuidagi ka julgustada, sest ühiskonnale on maski mittekandmise õigus tähtsam kui elud

Ägeda leukeemiaga patsiendid sõltuvad verekomponentide ülekannetest ning doonorverest, nende immuunsüsteem töötab minimaalselt ning infektsioonid on neile eluohtlikud.Foto: Shutterstock

Neid, kes kalduvad arvama, et COVID ei ole ohtlik ning seda võib võrrelda tavalise nohu, köha ja külmetusega, on päris palju.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla hematoloog Mariken Ross märgib aga sotsiaalmeedias, et tema patsiendid, verehaigustega inimesed, kipuvad olema üsna haavatav grupp, seda nii erinevate verehaigusest tingitud probleemide (verejooksud, südamepuudulikkus, neerukahjustus jne) kui ka infektsioonide osas.

COVIDisse suremus hospitaliseeritud hematoloogilistel haigetel on umbes 40 protsenti

Dr Ross lisab, et ammu on teada ka see, et siirdamispatsiendid ja ägeda leukeemia patsiendid on nende hulgas veel ultrasuure riski grupp. Adeno-, rino- ja muudesse taolistesse “nohuviirustesse” surevad hematoloogide patsiendid harva. Tõeline gripp (influenza) on aga nende jaoks ebameeldiv külaline.

Teadusartiklite põhjal kõigub verehaigustega patsientide suremus grippi 10–15% vahel, eriti ebameeldiva tüvega aastatel 20–25% juures.

“Need on hirmsad numbrid, ja me vähendame riski nagu jaksame, kasutades vajadusel ka üsna altilt spetsiifilist ravi või profülaktikat Tamiflu näol,” avaldab Ross.

Ta nendib, et COVIDisse suremus hospitaliseeritud hematoloogilistel haigetel (ehk siis neil, kes on mingil muul verehaigustega seotud põhjusel haiglas ja siis nakatuvad COVIDiga) on umbes 40%!

Ross rõhutab, et see ei ole laest võetud number, vaid tõenduspõhine leid seni teada olevatest uuringutest. Ja need ei ole sugugi ainult vanainimesed, palliatiivravil haiged või lootusetud invaliidid või kuidas iganes keegi veel oma südametunnistust tahab rahustada.

Need on tihtipeale noored tervistuval ravil olevad patsiendid, kellel võiks olla ees pikad õnnelikud eluaastad. Aga ei ole, sest tervishoiutöötajad ei ole võimelised viiruse sellise leviku juures tagama, et viirus patsientideni ei jõuaks.

Vaktsineerida neid patsiente ei saa

“Vaktsineerida neid patsiente ei saa. Ja ma ei saa neid kuidagi julgustada ja lohutada, sest ühiskonnale on maski mitte kandmise õigus tähtsam kui elud. Kas nii jääbki?” esitab hematoloog küsimuse.

Ta selgitab, et on kaks nüanssi, mis määravad, kas verehaigusega patsienti saab vaktsineerida või mitte — need on haigus ja ravi.

Verehaigused, nii kroonilised kui ägedad, mõjutavad oluliselt keha immuunsüsteemi. Kõik kasvajalised verehaigused on vähemalt osaliselt immuunsüsteemiga seotud, seda nii üle rakulise kui valgulise osa ning immuunpuudulikkus tekib suuremal või vähemal määral mingil ajahetkel pea kõigil patsientidel.

Kuidas see vaktsineerimist mõjutab? Dr Rossi sõnul võib väga lihtsalt öelda nii — kui puuduvad immuunvastust tekitavad rakud, siis ei ole ka vaktsineerimisest kasu. Sellised patsiendid võivad ka muidu “ühekordseteks” peetud haigusi (COVID, leetrid, tuulerõuged jne) põdeda korduvalt, sest neil ei teki “mälu”, mis edaspidiseid infektsioone ära hoiaks.

Arusaadavalt kuuluvad selliste patsientide hulka ägeda leukeemia, verevähi patsiendid. Äge leukeemia tähendab seda, et luuüdist suure osa moodustavad kasvajalised rakud ning tavapäraselt on normaalseid rakke väga vähe või ei ole üldse. Need patsiendid sõltuvad verekomponentide ülekannetest ning doonorverest, nende immuunsüsteem töötab minimaalselt ning infektsioonid on neile eluohtlikud.

Ägedat leukeemiat on nii lastel kui täiskasvanutel, kokku Eestis aastas umbes 60 esmajuhtu. Noorematel (alla 60–70 a) on haigus potentsiaalset väljaravitav.

Teine grupp on luuüdi aplaasiaga patsiendid. Need on patsiendid, kelle luuüdi enam mingil põhjusel rakke ei tooda, vaid on asendunud rasvkoega. See võib olla infektsioonijärgne, ravimitest või teadmata põhjusel. Ka neid ohustavad infektsioonid ning vaktsineerimine nende puhul ei tööta.

Ja siis on patsiendid, kes on saanud sellist ravi, mis mõjutavad neid rakke, mis toodavad antikehi. Sellised rakud on B-lümfotsüüdid ja ravi, mis selektiivselt need rakud ära tapab, on bioloogiline ravi CD20 rakkude vastu. Seda ravi saavad paljud lümfoomipatsiendid, sest see on väga oluline osa lümfoomi tervistavast ravist.

Kui lümfoomirakul on samuti olemas CD20 retseptor, siis saab bioloogilise raviga lümfoomirakke edukalt hävitada, kombinatsioonis keemiaraviga ka inimese terveks ravida. Kahjuks tähendab see aga umbes 6 kuu (teatud patsientidel kuni 12 kuu) pikkust perioodi, kui B-rakke ei toodeta ja selletõttu ei ole ka patsiendi vaktsineerimine piisavalt efektiivne.

Ka siirdamisjärgsetel patsientidel ei ole vahetult pärast siirdamist võimalik vaktsineerimist teha, sest immuunvastust mälurakkude ja antikehade tootmisega ei järgne. See tähendab, et ka need patsiendid on nakkustest ohustatud.

“Siirdatavaid patsiente on dr Rossi sõnul Eestis umbes 80 aastas, ägeda leukeemia juhtusid 60–70 ja B-rakulist lümfoomi ligi 200 juhtu aastas. Aplaasiat ehk kuni 10 juhtu aastas,” toob välja dr Ross ning viitab, et ta ise on koroonaviiruse vastu vaktsineeritud.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.