“Vaktsineerida neid patsiente ei saa. Ja ma ei saa neid kuidagi julgustada ja lohutada, sest ühiskonnale on maski mitte kandmise õigus tähtsam kui elud. Kas nii jääbki?” esitab hematoloog küsimuse.
Ta selgitab, et on kaks nüanssi, mis määravad, kas verehaigusega patsienti saab vaktsineerida või mitte — need on haigus ja ravi.
Verehaigused, nii kroonilised kui ägedad, mõjutavad oluliselt keha immuunsüsteemi. Kõik kasvajalised verehaigused on vähemalt osaliselt immuunsüsteemiga seotud, seda nii üle rakulise kui valgulise osa ning immuunpuudulikkus tekib suuremal või vähemal määral mingil ajahetkel pea kõigil patsientidel.
Kuidas see vaktsineerimist mõjutab? Dr Rossi sõnul võib väga lihtsalt öelda nii — kui puuduvad immuunvastust tekitavad rakud, siis ei ole ka vaktsineerimisest kasu. Sellised patsiendid võivad ka muidu “ühekordseteks” peetud haigusi (COVID, leetrid, tuulerõuged jne) põdeda korduvalt, sest neil ei teki “mälu”, mis edaspidiseid infektsioone ära hoiaks.
Arusaadavalt kuuluvad selliste patsientide hulka ägeda leukeemia, verevähi patsiendid. Äge leukeemia tähendab seda, et luuüdist suure osa moodustavad kasvajalised rakud ning tavapäraselt on normaalseid rakke väga vähe või ei ole üldse. Need patsiendid sõltuvad verekomponentide ülekannetest ning doonorverest, nende immuunsüsteem töötab minimaalselt ning infektsioonid on neile eluohtlikud.
Ägedat leukeemiat on nii lastel kui täiskasvanutel, kokku Eestis aastas umbes 60 esmajuhtu. Noorematel (alla 60–70 a) on haigus potentsiaalset väljaravitav.
Teine grupp on luuüdi aplaasiaga patsiendid. Need on patsiendid, kelle luuüdi enam mingil põhjusel rakke ei tooda, vaid on asendunud rasvkoega. See võib olla infektsioonijärgne, ravimitest või teadmata põhjusel. Ka neid ohustavad infektsioonid ning vaktsineerimine nende puhul ei tööta.