Välja joonistub kolm trendi. Esiteks, uriinipidamatus on domineerivalt naiste probleem ning esineb neil kuni kolm korda sagedamini kui meestel kõigis vanusegruppides. Teiseks, uriinipidamatuse esinemissagedus suureneb vanusega ja peale menopausi on vanus uriinipidamatuse riskifaktoritest kõige olulisem, kuna vananedes tekivad muutused vaagnapõhja kudedes.
Kolmandaks, sünnitanud naistel esineb uriinipidamatusut oluliselt sagedamini võrreldes mittesünnitanutega. Kuigi kõige rohkem kahjustab naise vaagnapõhja esimene sünnitus, siis uriinipidamatuse risk suureneb iga järgneva sünnitusega – ühe lapse korral on see kümme protsenti, kuni kolme sünnitusega 16 protsenti ja nelja või enama sünnituse korral 24 protsenti.
Sageli avaldubki uriinipidamatus esmakordselt raseduse ajal, eriti teises ja kolmandas trimestris. Õnneks on rasedusaegse uriinipidamatuse prognoos soodne. Uriinipidamatust esineb ka sünnitamata naistel, kuid oluliselt harvemini.
Kas on veel mingeid seisundeid, millest uriinipidamatus tekkida võib?
Nii uriinipidamatuse raskusaste kui ka esinemissagedus suurenevad vanusega. Lisaks soodustavad seda ülekaalulisus – kaalu langetamisega uriinipidamatus tavaliselt leeveneb. Olemas on ka pärilik komponent – suurem risk on nii tütardel kui ka õdedel, põhjuseks pärilik sidekoe eripära. Samuti soodustavad uriinipidamatust liigne kofeiin, sest see ärritab põit ja viib vedelikku kehast välja, teatud spordialad nagu hüpped ja cross-fit, mõned haigused nagu diabeet ja osad ravimid. Ka emaka eemaldamise järel on uriinipidamatust rohkem.
Millised on uriinipidamatuse vormid ja mis seda põhjustab?
Uriinipidamatust on mitut tüüpi ja ravi määramisel tuleb välja selgitada, millise vormiga on tegu. Kõige sagedamini esineb pingutustüüpi uriinipidamatust, mis domineerib just noortel naistel. Selle korral tekib uriinileke samaaegselt füüsilise pingutusega – köhides, naerdes, sportides ja raskusi tõstes –, põhjuseks vaagnapõhjalihaste nõrkus.