Katse tegemiseks jagati hiired tarbitava toidu alusel kahte rühma: kontrollrühm ja D-vitamiini defitsiidis rühm, kelle toidus puudus D-vitamiin. „Viis kuud pärast defitsiitse dieedi algust hinnati hiirte mälu. Katsete tulemused näitasid, et D-vitamiini puudus halvendas hiirte lühi- ja pikaajalist mälu,” kinnitas Somelar-Duracz.
Seejärel tekitati mõlemas grupis pooltele hiirtest kroonilist ettearvamatut mõõdukat stressi, et hinnata, kas D-vitamiini puudus võiks võimendada pikaajalise stressi negatiivset mõju. Stressi järel hinnati keskkonnaga seonduva hirmumälu kinnistumist ja ümberõppimist. Lisaks testiti hiirte enesehoolitsuskäitumist.
„D-vitamiini puudus halvendas hirmumälu kinnistumist ja hiirte ümberõppimise võimet. Erinevalt kontrollgrupi hiirtest ei ununenud D-vitamiini puuduses hiirtel varasemalt kindlas keskkonnas kogetud negatiivne stiimul,“ ütles doktorant.
Ühtlasi näitasid katsed, et stress ja D-vitamiini puudus eraldiseisvatena pärssisid enesehoolitsuskäitumist, vähendades karvkatte puhastamisele kulunud aega. Kuid kui pikaajaline stress ja D-vitamiini puudus esinesid koos, parandas see hiirte enesehoolitsuskäitumist. On võimalik, et eelnevalt väljakujunenud mäluhäired mõjutasid neil hiirtel stressi kogemist ning et mäluhäire foonil avaldas stress teistmoodi käitumismustri.
Seega sai järeldada, et pikaajaline D-vitamiini puudus põhjustas hiirtel häireid lühi- ja pikaajalises mälus ning hirmumälu kinnistumises ja ümberõppimises. Küll aega ei tuvastatud, et D-vitamiini puudus süvendaks stressist tingitud mäluhäireid.
Selgitades mäluhäirete võimalikke põhjuseid võeti vaatluse alla ajupiirkonnad, mis on olulised mälu- ja õppimisfunktsioonides. Neis piirkondades leiti närvirakkude kadu ning põletiku ilminguid, mis võivad olla mäluhäirete kujunemise aluseks.
