WHO prognooside kohaselt kannatab 2050. aastaks iga neljas elanik maailmas väiksema või suurema raskusastmega kuulmislanguse all. Nende hulka kuuluvad ka tänased noored, kes on selleks ajaks jõudnud täiskasvanuikka.
Umbes 14 protsenti noorukitest, kes on pikaajalised MP3-mängija, telefonist ja/või arvutis muusika vms kuulajad, on tekkinud püsiv kuulmiskahjustus (Peng, 2007).
Igapäevases kliinilises töös väljendub see selles, et aina sagedamini pöörduvad vastuvõttudele lisaks seenioritele ka nende lapselapsed (teismelised), kes kurdavad kuulmishäirete ja kõrvavile üle.
Kui osad kuulmislanguse põhjused või tüübid, sh vanaduskuulmisnõrkus, on suuremal määral vältimatud, siis mürast tingitud kuulmiskahjustus on täielikult ennetatav.
Kuulmislangus algab hiilivalt
Kuulmislangus võib alata hiilivalt, eraldades kuulmislangusega inimest tasapisi oma elukaaslasest, sõpradest, kolleegidest. Lemmiksaadete vaatamine ei ole enam nauditav, sest see nõuab liigselt energiat, väsitab. Sõprade naljade püant ei ole enam kuuldav. Lihtsam on kaasa naerda nalja mõistmata.
Kuulmislangusega inimene võib kuulda selgelt artikuleeriva telesaatejuhi kõnet, aga samas jääb lapselapse kiire jutuvadin selgusetuks. Kas kuulmislangus võibki olla salakavalalt algav ning lähedased võivad arvata, et kuulmislangusega inimene kuulab juttu “selektiivselt” ja on nö “sõnakuulmatu”?