Diagnoosimise muudab keerukamaks see, et erinevalt teistest verevähkidest ei pruugi hulgimüeloom esmastes vereproovides nähtav olla. Muutused verepildis tekivad alles siis, kui haigus on juba arenenud.
„Juhtub ka, et patsiendid jõuavad meieni hoopis luumurdudega, kui kahjustused on juba suured. Juhuleiuna avastatakse hulgimüeloomi harva, tavaliselt on haigus diagnoosimisel juba välja arenenud,“ tõdes arst.
Raviga leevendatakse vaevusi
Kuigi tervenemist hulgimüeloomist loota ei ole, suudab meditsiin patsientide vaevusi siiski leevendada ning pikendada kvaliteetselt elatud elu. Haiguse raviks kasutatakse nii erinevaid ravimikombinatsioone kui tüvirakkude siirdamist koos keemiaraviga.
„Raviga suudame haiguse progresseerumist üldiselt pidurdada. Kui palju täpselt, sõltub haiguse olukorrast diagnoosimisel, samuti patsiendi vanusest ja kaasnevatest seisunditest. 60 protsenti hulgimüeloomihaigestunuid on üle 70-aastased, kuid harvadel juhtudel haigestuvad ka nooremad,“ rääkis Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna juhataja doktor Ain Kaare.
Haiguse arenedes erinevad sümptomid süvenevad ning tekivad uued, seega on hulgimüeloomi näol tegemist progresseeruva haigusega. Lisaks vahetule ravile vajavad hilises staadiumis hulgimüeloomiga patsiendid sageli tugiteenuseid ja hooldusravi, sest neil on keeruline iseseisvalt toime tulla.
„Kõige olulisem on, et patsiendi järelejäänud eluaastad oleksid võimalikult kvaliteetsed. Selleks tuleb jälgida, et ravist saadav kasu oleks suurem kui ravi kõrvaltoimed,“ lisas Ain Kaare. „Kui suudaksime 70-aastasele haigestunule pakkuda veel kümme kvaliteetselt elatud eluaastat, oleks see Eesti keskmist eluiga arvestades väga hästi. Praegu me seda veel ei suuda, eriti, kui on kaasnevaid haigusi.“