„Paratamatult ei ole enamikus kodudes arvutitööks vajalikke ergonoomilisi laudu ja toole ning õigesti paigutatud ja paraja valgustugevuse lampe. Paljud teevad endale liiga ja töökeskkonnale hakatakse mõtlema alles arsti juurde jõudes või kui kuskilt juba kael või selg vale asendi tõttu tunda hakkab andma või silmanägemine märgatavalt halveneb,“ nendib ta. 

Töötervishoiuarsti roll on dr Nageli sõnul viimase paari aastaga muutunud keerulisemaks: „Me peame leidma vastused ja tuvastama põhjused neile vaevustele, mida inimesed ei ole ehk osanud seostadagi oma koduse mittestandartse arvutitöökohaga.“

On ju kontorikeskkonnas tööandjad asjad enamasti ikkagi läbi mõelnud ja taganud töökohtadel vähemalt keskmisel tasemel baasergonoomika. Inimeste kodused olud on aga igaühel täiesti omamoodi ning olukord võib olla äärmusest äärmusesse.

Töötervishoiuarst aitab veale varakult jaole saada

Töötervishoid on dr Nageli sõnul loodud selleks, et aidata kaasa töötajate tervisele ja ohutu töökeskkonna loomisele ning ennetada tööga seotud haigestumisi. „Eesmärk on ju see, et inimene püsiks tervise juures ja töövõimelisena vähemalt eeldatava tööea lõpuni,“ märgib arst. 

Tegu on riigi poolt kõigile töötajaile kehtestatud kohustusliku tervise monitoorimise vormiga, mis on täienduseks vabatahtlikele tervisekontrollidele, mida iga inimene omal äranägemisel ette võtma peaks. „Kui mingi tervisnäitaja hakkab halvenema, tahame sellele ju võimalikult vara jaole saada, et inimene oskaks ise oma käitumist või harjumusi korrigeerida, mingit abivahendit küsida või siis saaks ta varakult saata vastava eriala arsti juurde ravi korraldamiseks,“ sõnastab dr Nagel oma igapäevatöö sisu.

Seaduse kohaselt peab iga töötaja käima regulaarses töötervishoiukontrollis vähemalt iga kolme aasta tagant. Uuringute ja ülevaatuse baasil paneb töötervishoiuarst kokku otsuse tööandjale, kas inimene sobib antud ametis ja sellistel tingimustel töötama või tuleb mingeid muutusi teha ja abivahendeid kasutama hakata. Vahel on vaja juurde reguleeritavat töölauda või tooli, eraldiasetsevat hiirt või näiteks lisamonitori, eraldi klaviatuuri või peab sülearvuti tõstma silmade kõrgusele alusele, et säästa töötaja kaela ja silmi. 

Kas töötervishoiuarstilt saab ka konkreetset ravi või rohtusid?

Mis siis saab kui mõnel kontrollis käival töötajal diagnoositaksegi suured terviseprobleemid?

„Eks siis tuleb hakata olukorda lahendama. Võibolla aitab töökoha ergonoomilisemaks muutmine, kedagi tuleb nõustada puhkepauside ja liikumisharjumuse osas. Ka kodus ei tohi unustada, et iga tund tuleks tõusta, natuke venitada ja ennast liigutada, anda silmadele puhkust. Kui probleemid on suuremad, siis saame inimese suunata füsioterapeudi juurde, massaaži või juba taastusravisse,“ selgitab dr Nagel. Kuid siis on muidugi tööandja otsustada, kas ta saab seda inimesele võimaldada.

„Kuna töötervishoiuarst on eriarst, siis saan tõsise meditsiinilise probleemiga inimese saatelehega suunata ka haigekassa süsteemis taastusraviarsti või mõne muu eriarsti juurde. Vajadusel saan välja kirjutada ka ravimeid näiteks valu vastu,“ ütleb arst.

Olulise tegurina toob dr Nagel välja, et töötervishoiuarst saab inimesi aidata ka psühhosotsiaalsete probleemide puhul, suunates ta edasi vaimse tervise spetsialistidi juurde. Psühholoogilised muredki on viimasel ajal sagenenud, sest paljudele ei sobi kodukontoriga piirduv eluviis.

„Kaob ära töö ja eraelu piir, inimesed on palju rohkem pinges. Inimesed on hakanud üle töötama, mitte vähem töötama – nad tunnevad, et peavad 24/7 olema kättesaadavad. Vaimne pingeseisund tekitab krooniliseks muutudes stressi tõttu paratamatult ka kehalisi pingeid luu-lihaskonnas. Tihti on kaasnenud sellega ka senisest veelgi väiksem liikumine ja kehaline aktiivsus. Kui varem pidi vähemasti tööle minema ja päeva jooksul mingid sammud ikka kogunesid, siis nüüd liikudes peaasjalikult kolmnurgas köögilaud – diivan – WC, jääb neid selgelt väheks,“ kirjeldab arst.

Olukorraga peavad kohanema nii töötajad kui tööandjad

Olukord ongi keeruline paljudele töötajatele ja ka tööandjatele. Eesrindlikumad tööandjad on juba ise sisutanud oma töötajatele kodudesse ergonoomilised töökohad, hankides sobilikud lauad, toolid ja muu vajaliku või siis andnud töötajale rahalise toetuse vajaliku varustuse hankimiseks.

„Neid on aga siiski vähemus ning ülejäänutel tuleb nüüd hakata pandeemiaaja „viljadega“ tegelema. Ega tööandja ju ei hakka kõikide kodudes inspekteerimas käima, tuleb inimestega vestelda ja nii püüda kaardistada murekohad ja võimalikud lahendusteed,“ juhib töötervishoiu arst probleemile tööandjate tähelepanu.  

„Paljud inimesed ei tulegi ise selle peale, et neil võiks kodus midagi paremini olla korraldatud. Panemegi viimasel ajal ka oma otsuste peale kirja, et töötaja vajab seda, teist või kolmandat tööks kodukontoris – siis on vähemalt põhjendus ja spetsialisti soovitus, et minna tööandjalt abivahendeid küsima. See on ehk ka nii-öelda äratuskellaks neile juhtidele, kes pole veel märganud, et organisatsioonipoolset korraldamist vajavad ka inimeste kodused töötingimused,“ tõdeb dr Nagel.