„Meeste teadlikkuse tõstmiseks, hoiakute ja normidega tegelemiseks ning teenuste kättesaadavuse parandamiseks on mitmeid lahendusi. Näiteks tervisedendus tööandjate ja töökeskkonna kaudu, veebipõhine esmane tervisenõustamine, visiidi broneerimise lihtsustamine, tervishoiutöötajate suhtlemis- ja nõustamisoskuse parandamine ning tõenduspõhiste eneseabi- ja eluviisimaterjalide koondamine ja jagamine. Samuti on  teinekord vaja teenus viia meheni, mitte oodata, et mees ise teenusele tuleks. Ennekõike on aga oluline, et mehed mõistaksid, et iseenda tervise eest hoolitsemine on mehelik ja võimaldab neil paremini täita neile elus olulisi rolle,“ lisas Jaanika Hämmal.

Terviseminister Riina Sikkuti sõnul on vaja ka tervisepoliitika ja tervishoiuteenuste kujundamisel meeste eripära senisest enam arvesse võtta. „Eesti meeste eluiga püsib naiste omast lühem ja tervena elatud eluaastaid vähem. Teame, et mehed on riskialtimad, näiteks tarbivad rohkem alkoholi- ja tubakatooteid, meeste ülekaal suureneb, samas käivad nad arsti juures naistest harvemini,“ ütles minister Sikkut.

„Lisaks tervishoiusüsteemi pakutavale abile on oluline panustada ennetusse ja eneseabi võimaluste kättesaadavamaks tegemisse ning luua keskkonda, mis aitaks meestel ka ise oma tervist paremini hoida. Ja kuigi mõte rangemast alkoholi- ja tubakapoliitikast või hoopis suhkru- ja rasvamaksust võib ärritada, on nende tõenduspõhisel rakendamisel kõige rohkem võita just meestel. Keskkond peaks toetama tervise hoidmist ja parandamist, mitte tervise kahjustamist,“ arutles minister.

Miks mehed abi ei otsi?

Uuringust selgus, et füüsilise tervise probleemide korral on ülekaalus korralduslikud takistused abi otsimisel, ennekõike pikad järjekorrad, raha- ja ajapuudus ning ebasobivad vastuvõtuajad. Vaimse tervise probleemide korral hakkavad nendega pea võrdväärset rolli mängima emotsionaalsed põhjused nagu soovimatus oma probleemist rääkida, piinlikkus- või ebamugavustunne ja usaldamatus spetsialisti võimekuse osas aidata. 

Abi otsimise ja kasutamise üks eeldusi on, et tervist ohustavat muutust pannakse tähele. Kui füüsilise tervise puhul leidis 93% meestest, et saab enamasti kohe aru, et tervisega on midagi korrast ära, siis vaimse tervise puhul vaid 71%. Uuringust tuli välja ka, et vaid veidi üle poole meestest (56%) hindas oma kehakaalu adekvaatselt ehk nende tegelik kehamassiindeks ja kehakaalule antud enesehinnang kattusid. 

Kui tõsisema füüsilise terviseprobleemi korral oli abi otsinud 78% vastanutest, siis igapäevaelu häiriva vaimse tervise probleemi korral vaid 42%. Terviseprobleemide korral abi otsimine sõltub suurel määral ka maskuliinsusega seotud uskumustest. 61% uuringus osalenud meestest väitis, et neid häirib, kui nad peavad abi küsima ning 68% vastanutest tunnistasid, et neile ei meeldi rääkida oma tunnetest. Enam oli nende uskumuste kandjaid vanemate (50-74-aastaste) meeste seas, kuid abi küsimist peeti keeruliseks sõltumata vanusest.

Seejuures suitsetamisest või alkoholist loobumiseks olid spetsialisti abi otsinud vähesed mehed (6%). Enamasti usutakse, et sellega peab mees ise hakkama saama, kui tal see soov on tekkinud. Riskikäitumisest loobumiseks professionaalse abi otsimise tõenäosust suurendab arsti, muu tervishoiutöötaja või lähedase inimese soovitus pahest loobuda.

Uuringust selgus, et kui füüsilise tervisemure korral käitub enamus mehi (86%) konstruktiivselt, näiteks apteegist sobivaid ravimeid ostes, siis vaimse tervise probleemide korral vaid 62%, näiteks lähedastelt tuge otsides ja tervislikule eluviisile enam tähelepanu pöörates. Samas käitub füüsilise tervisemure korral 11% destruktiivselt ja vaimse tervise mure korral koguni 63%, näiteks mõtteid murelt eemale viies või alkoholi jt sõltuvusaineid tarbides. Seejuures kasutavad paljud mehed konstruktiivseid ja destruktiivseid toimetulekuviise samaaegselt.

Uuringu eesmärk oli mõista, miks mehed hoiduvad erinevate nõustamis- ja tervishoiuteenuste kasutamisest ning leida ja osaliselt katsetada erinevaid viise ja võtteid, mis suunaksid mehi neid teenuseid senisest enam kasutama.