Samuti eristatakse hüppeliigesest vähe kaugemal veel ühe rannamängudele iseloomuliku vigastust, mida nimetatakse sand toe injury. Sand toe ehk liivavarvas on termin, mida kasutatakse suure varba nihestuse kirjeldamiseks, mis tekib forsseeritud plantaarfleksiooni ajal. Liikumise ajal jääb suur varvas liiva sisse kinni, põhjustades liigese nihestuse. Sama võib juhtuda ka teiste varvastega.

Füsioterapeuti kolm soovitust hüppeliigese vigastuste riski vähendamiseks: 

1. Alati enne mängu alustamist tutvu mängualaga. Tee kindlaks, et mänguväljakul ei vedeleks võõraid esemeid või asju, mis võiks mängu ajal segada ja suurendada ohtu vigastuse tekkeks. 
2. Dünaamiline soojendus enne mängu alustamist on väga teretulnud. Korralik soojendus valmistab lihaseid aktiivseks tööks, mistõttu aitab vigastuse riski vähendada mitte ainult hüppeliigese, vaid ka teiste keha piirkondades. 
3. Alajäseme jõutreening koos propriotseptiivsete harjutustega on parim viis ennetada või minimiseerida hüppeliigese trauma teket. 

Oluline on ka meeles pidada, et kui vigastus on juba tekkinud, tuleb pöörduda arsti või füsioterapeudi juurde, et teha kindlaks vigastuse tüüp ning raskusaste. Hea ettevalmistus ja lihtsate soovituste järgimine aitab aga vähendada/ennetada ülekoormuse teket.