Õige termin on “teleangiektaasia” ning tegemist on nahasiseste veenide laienemisega. Sõltuvalt suurusest, võivad veenilaiendid oma värvuselt varieeruda – väiksemad on punased, suuremad sinakas-rohelised. Vastupidiselt levinud eksiarvamusele võivad veenilaiendid tekkida ka noortel. Kindlasti on aga täheldatav tendents, et vanusega läheb haiguse ulatus ainult laiemaks.
2. Kas nahasisesed veenilaiendid on seotud ulatuslikuma veenilaiendite haigusega?
Kuigi haigus algab sageli väikese võrgustikuna jalal, mis alguses väga ei häiri, võib aja möödudes siiski haiguse ulatus muutuda – laienevad nahaaluses koes olevad veenid, mis on omavahel samuti seotud. Seetõttu on oluline meeles pidada, et ilma täpsustava uuringuta ei peaks puutuma isegi mitte süütut pindmist võrgustikku.
3. Miks nahasisesed veenilaiendid tekivad?
Kõige olulisem mõjutaja on loomulikult geneetiline eelsoodumus. Mida rohkem on perekonnas teada erinevate veenilaiendite vorme, seda tõenäolisem on, et konkreetsel inimesel elu jooksul veenilaiendid välja kujunevad. Teine põhjus võib olla varasem vigastus, eelkõige nahatrauma. Sellisel juhul ei saa märkimata jätta, et korralik varasema anamneesi võtmine ning täpsustav uuring on üliolulised, valimaks inimese jaoks parimat taktikat korrigeerimiseks.
4. Kas elustiil mõjutab nahasiseste veenilaiendite teket?
Minult küsitakse pidevalt, kas veenilaienditega patsient võib kanda kõrgeid kontsi ja istuda jalg üle põlve. Tegelikult ei ole sellealast tõestust keegi maailmas suutnud välja tuua. Kindlasti aga on veenilaiendite kui haiguse arengul oma mõju väheliikuval elustiilil ning ülekaalul – need kindlasti soodustavad veenilaiendite teket. Samas on veenilaiendeid ka normaalse kehakaaluga ning väga liikuvatel inimestel – see haigus ei diskrimineeri kedagi! Lisaks on probleem pikemaajaline istumine/staatiline seismine, sest veenivere tagasijõudmiseks südamesse on väga oluline, et meie sääre- ja reielihased töötaksid ja aitaksid verd edasi pumbata.