Raamatus on mitmeid hämmastavaid seikasid, aga üks üllatavamaid minu jaoks puudutas nn neitsinahka. Selgub, et selle salapärase elundi najal toimib terve majandusharu, mis on ehitatud valedele ja koorib lihtsameelsetelt kopsakaid summasid.
Kuivõrd meditsiinimaailma ajaloo on kirja pannud mehed, siis kannab neitsinaha purunemise akt meditsiiniliselt terminit defloratsioon, mis viitaks justkui süütu lilleõie noppimisele. Äärmiselt vanamoodne termin. Et aga uuringud on näidanud, et veritsus pärast esmakordset vahekorda toimub umbes pooltel naistel, siis on kujutlus süütust lilleõiest ilukirjanduslik liialdus. Nii on ka neitsinaha kui terminiga sama lugu.
Ja et vähendada stereotüüpe, kus sellele organile omistatakse vooruslikkusega seotud müstilisi võimeid, siis eelistab edumeelne osa elanikkonnast kutsuda seda hüümeniks.
Tegemist on väikse rõngakujulise organiga, mis ümbritseb tuppe ja venib koos tupega. Paljude naiste puhul on hüümen sedavõrd veniv, et veritsust ei teki, osade naiste puhul hüümen esimese vahekorra ajal rebeneb ning tekib väike veritsus.
Nina ja Ellen kirjutavad tuperaamatus, et suisa aastani 2006 tegeles Norras Volvati erahaigla sellega, et pakkus naistele hüümeni taastamise operatsioone! Ehk et kui naine tahab pulmaööl jätta muljet, et on esimest korda vahekorras, siis ta laseb end opereerida, et garanteerida vajalik veritsus.
YouTube’is surfates võibki leida mitmeid videosid, kus selgitatakse, kuidas operatsioon käib. Protseduuri nimi on hümenoplastia ja seda tehakse kohaliku tuimastusega. Patsientidel lubatakse suure tõenäosusega juba kolme-nelja päeva jooksul uuesti tööle minna. Seksuaalelust palutakse siiski 8 nädalat hoiduda.
On olemas ka lihtsam versioon. Nii saab igaüks tellida endale internetipoest võltshüümeni ja sellega koos võltsvere kotikese, mis “määrib linad ära täpselt samamoodi nagu päris veri ja mida on sama raske eemaldada”. See maksab kõigest 30–40 dollarit ja ühtlasi leiab internetist hulgaliselt kirjeldusi võltshüümeni koduseks paigalduse kohta.
