1. Õhu kvaliteet on esmatähtis. Viirus levib aerosoolide kaudu. Selleks, et aru saada, millise kvaliteediga on õhk, tuleks igas klassiruumis CO2 näitajaid mõõta. Mõõtja maksab 100–200 eurot, kasvõi vanemate abil on võimalik selliseid klassiruumidesse soetada.
Ühe päeva jooksul peaks õpetaja jälgima, milliseid numbreid näitab mõõtja hommikul kooli tulles, mitme minuti pärast numbrid tõusevad kriitilise piirini. Kui number jõuab tuhandeni, tuleks õpilased klassist välja ajada ja tuba tuulutada. Ja jällegi mõõtja pealt vaadata, kui kaua on vaja tuulutada, et number oleks 500 PPM-i.
CO2 mõõtja ei mõõda viiruse osakesi õhus. Küll aga – kui õhus on palju süsihappegaasi, on tõenäolisem, et kui seltskonnas on nakatunu, on ka viiruseaerosoolid õhus liikvel. Selleks et nad sealt välja ajada, on vaja korralikku ventilatsiooni. Selle puudumist asendab akende lahti tegemine.
2. Õhuniisutaja igasse klassi. Aparaatide hinnad on seinast seina, kuid umbkaudu 200 euroga saab juba väga korraliku masina. Ja siin saavad jälle lapsevanemad seljad kokku panna (mis on oluliselt kiirem meede, kui jääda ootama, et riik meile selle jaoks raha eraldab).
Ka õhuniiskust, muide, saab selle sama CO2 aparaadiga mõõta, tõenäoliselt on see u 30 protsenti. Meie ninade jaoks on see liiga kuiv – nina ei saa oma tööd teha ja igasugu viirused pääsevad kergemini kopsu. Lisaks on selgunud, et COVID-19 nakkab niiskes õhus kehvemini.
Hea niiskustase oleks 45–50 protsenti. Seda aitab saavutada õhuniisutajaga.
3. Klassid väiksemaks. Klassid saaks väiksemaks teha nii, et sama klassi 15–16 last käib koolis ühel, teisel nädalal on koolimajas aga teine sats. Või ühel päeval üks ja teisel päeval teine.