Ühesõnaga, sellised mõttetud igapäevased tarbemured. Ja ma tunnen, kuidas ma lihtsalt ei saa nendega hakkama. Takkapihta muretsen nüüd sellepärast ka, et me ei suuda enam stressi taluda!

Varem suhtusin probleemidesse rahulikult, külma kõhuga ja hakkasin neid lihtsalt ostast lahendama. Nüüd keerlen ja visklen voodis ning ei suuda end maha rahustada. 

Teen kehaskänni. Ei aita.

Teen Synctuitioni äppist (eestlaste start-up rahustava muusikaga) kõrvaklappidega öösel ühe sessiooni. Ei aita. 

Olen eelneval õhtul sõitnud 16 km jalgrattaga ja käinud 1,5h joogas. Päev otsa tööl. Peaks ju väsinud olema. Peaks ju tahtma magada. 

Aga und enam ei tule. Lõpuks ärkan üles, istun polstrile ja teen 10 min Headspace’i sessiooni (Mindfulnessi äpp). 

Tänane Headspace soovitab, et kui on probleem, siis lihtsalt võta see hinnanguvabalt teadmiseks ja lase siis sel minna. Ära hoia kinni. Ära nämmuta seda enda jaoks suuremaks. Väga head soovitused. Lepin osavalt teadmisega, et ega kogu aeg ei peagi magama. 

Satun päeva jooksul perearsti juurde. Õnneks võttele, mitte enda kaebustega. Perearstil on suur taskurätikarp laua peal. “Tead, miks see mul siin on?” küsib ta.

Raputan pead. 

“Õudselt löristama on hakanud inimesed. Kõik need, kes kevadel olid hästi tublid ja said ilusti koroonahirmuga hakkama, on nüüd väsinud ja vajuvad järjest kokku. Üks patsient nutab. Ei jõua kõiki taskurätte ära koristadagi kui tuleb juba järgmine! Mehed jätavad naisi maha, sest naised on nii sisemiselt katki.”

Ärevust on nii palju. See pole ainult minu mure. Või Sinu mure, hea lugeja. Viimane aeg on hakata jagama nippe, kuidas oma ärevusega hakkama saada. Minu nipp tuleb siit: jaga oma muremõtteid oma sõpradega. Võin kihla vedada, et ka nende hulgas on ärevaid. Ja siis leiavad mõlemad osapooled sellest lohutust, et jess, ma pole ainuke imelik, kes muudkui muretseb. Muretsemine on normaalne! Teised teevad ka seda. 

Ma jagasin nüüd oma muret teiega, vean kihla, et täna öösel magan nagu kott. Sest jagatud mure on pool muret.