Ma olen köhinud seitse nädalat. Teinud kaks covid-testi, mõlemad negatiivsed. Kuna köha ei lähe ikka ära ja lisaks on kehas õudne väsimus, pöördun lõpuks perearsti poole.
Perearst suunab kopsupilti ja vereanalüüse tegema. Vereanalüüse on kokku kuus väikest kanistritäit. Tulemused käes, köha pole ikka ära läinud, vaatan, mida perearst siis analüüsidest järeldas.
Enda üllatuseks saan pahandada, et söandasin üldse arsti poole pöörduda, sest analüüsid on “100 protsenti korras”. Arst lisab digilukku veel: “Kui inimene ei oska puhata ja vaimse tervise eest hoolt kanda, siis pöördugu psühholoogi poole.”
Oleks täitsa piisanud ka reast: analüüsid on kõik superkorras, kui teil on vähegi võimalik, siis soovitan otsida abi psühholoogi juurest, siin on mõned nimed, keda julgen soovitada.
Aga muidugi ei saanud perearst midagi sellist teha. Sest psühholoogi teenust haigekassa üldiselt ei doteeri ja see maksab raha. Kõlab veidi veidralt ajal, mil inimesed on ammu aru saanud, et üldise tervise säilitamiseks tuleb samamoodi kui südame, maksa ja lihastoonuse treenimiseks treenida ka vaimsust. Aju on jätkuvalt müstiline organ meie peas, kust alles hiljuti avastasid teadlased veel ühe jupi, mille olemasolust meil siiani aimugi polnud. Kuid oleme siiski aru saanud, et tema normaalseks funktsioneerimiseks on võimalik teatud samme astuda.
Olen viimaste nädalate jooksul rääkinud mitmete Eesti tuntud inimestega õnnest, tervisest ja vaimsest tervisest oma uue podcasti “Mariiga õnnest” tarvis. Ja eranditult kõik on kinnitanud, et covid on neis tekitanud masendust. Mõnel perioodil rohkem, mõnel vähem. Mõned intervjueeritutest on jõudnud ka psühhoterapeudi jutule.
Mihkel Raud ütles, et õnneks pani kaks kuud tagasi aja kirja ja nüüd varsti hakkabki see kätte jõudma. Õnneks eelkõige sellepärast, et kõigi vaimse tervise spetsialistide ajad on täis! Masendust ühiskonnas on lihtsalt nii palju.
Brittide hulgas tehtud uuringust selgus, et 68 protsenti uuritutest tunnistas, et pandeemia on mõjutanud nende vaimset tervist. Ma ei usu, et eestlastel kuidagi teisiti on.
Mis siis aitaks? Ma ei kandideeri siin terapeudi tiitlile, aga panen kirja, mis mind on aidanud.
1) Inimestega suhtlemine: ükskõik, kui väga parasjagu ei tunneks, et üldse ei viitsi telefoni tõsta või järjekordset videokõnet kokku leppida, on pärast suhtlemist olnud võrratult palju helgem tunne.
2) Lapse jälgimine ja temaga koos maailma avastamine. Millal viimati mõni täiskasvanu suutis selgelt sõnastada: vabandust, ma enne läksin endast välja, aga nüüd mul on palju parem. Või: Sa oled mulle kallis!
3) Väljas liikumine. Ma tean, et te olete kõik puud juba ära kallistanud. Ma olen ka. Siiski tundub selle vähesegi valguse endasse ahmimine, mis meil väljas immitseb, aitavat. Marko Reikop ütles, et kõige valgem aeg on kell 12.30 ja ta püüab iga päev just sel ajal õues olla.
Soovitusi, kuhu pöörduda, kui tunned, et mure on tõsine, leiab veebilehelt peaasi.ee. Sealt selgub ka, et 16–26aastased saavad pöörduda tasuta spetsialisti poole. Ühtlasi selgub sealt, et Eestis on olemas teraapiafond, mis võimaldab perearstil suunata patsient tasuta kliinilise psühholoogi, logopeedi või füsioterapeudi poole. Nii et järgmine kord perearsti juures oskame siis vajalikku suunamist ise küsida.
Me kõik kanname koroonat oma peas. Ajal, mil me parasjagu muretseme, kas raskelt haigetele jätkub voodikohti, visatakse omavahel küünilist võllanalja. Ühel hetkel ei jaksa enam nalja visata ning siis seisame me suure vaimse tervise kriisi ees. Praegu oleks viimane aeg teha plaane ja ettevalmistusi, kuidas selles olukorras käituda.
Populaarsed lood
Viimati lisatud
Sisuturundus
Populaarsed lood mujal Geeniuses
G tellijale
Valikus kaks uut seadet
Saadet toetab Coolbet
Rubriiki toetab IIZI
Igal argipäeval
Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.
