„Ma ei tea…“ Loen silti, esmapilgul ei saa kõigest aru, nagu siltide puhul tavapärane on. Aga paneme siiski pasta kõrvale, sest millestki need sinised täpid siiski seal sees ju on.

Esiteks peaksin vist ära seletama, miks mikroplast hambapastas halb on. Esiteks sellepärast, et ta jõuab läbi torustiku vette, kus kalad ja muud mereelukad seda sisse söövad ja halvemal juhul võib see lõppeda fataalselt. Teiseks aga seepärast, et mikroplasti tükikesi oma igemetesse hõõrudesse, kus on äärmisel õrn nahk, võib sinna tekkida põletik.

Kolmandaks ei tea me täna veel, kuidas mikroplast inimorganismile mõjub, sest pikaajalisi uuringuid pole veel jõutud teha. Küll aga muudab ettevaatlikuks see, et näiteks veel aastake tagasi oli laialt levinud hambapastades koostisaineks triklosaan, mis alles Euroopa Komisjoni keelu järel hakkas hambapastadest (ja ka seepidest!) kaduma.

Kõigile tuttav Colgate Total muutis oma koostist alles 2019. aastal, võttes sealt triklosaani välja. Triklosaaniga seostatakse vähirakkude kasvu ja arenguhäirete teket. Ehk et see on inimestele ohtlik.

Teades seda, on loogiline, et kõiki võõrapäraseid nimesid hambapasta tuubil nähes ei teki nende vastu kohest usaldust. Niisamuti kahtlustas mu poeg pastat mikroplasti sisalduses, sest paljud pastad seda tõesti sisaldavad.

Paar päeva pärast seda, kui „Laseris“ oli eetris lugu mikroplastist, avastasin oma poja koos naabripoisiga kuuri tagant erinevatest toodetest mikroplasti välja sõelumas ja keemiakatseid tegemas. Seda, muide, saab täiesti kodus teha: aseta kohvifilter lehtrisse ning pane väike kogus mikroplasti sisaldavat toodet kohvifiltri põhja. Vala peale kuuma vett ning loputa mikroplast tootest välja.

Levinumate mikroplastide nimekirja leiab Diktori artiklist siit.

Hambaarstiga vesteldes selgub, et mikroplasti pärast hambapastas tunneb muret siiski väga väike osa patsientidest. Õigem oleks öelda, et oma hammaste pärast tunneb üldse eestlane näruselt vähe muret.

Ehkki me kõik oleme kuulnud legendi sellest, kuidas katkised hambad põhjustavad isegi südameinfarkti, rääkimata väiksematest haigustest, ei niidita enamik inimestest oma hambaid. Regulaarne hammaste niiditamine aitab 2–3 korda vähendada aukude teket. Ja regulaarne ei tähenda kord kuus ega kord nädalas. Vaid iga päev. Kaks korda päevas.

Paljud on niiditamise asemel avastanud suuveed ja loodavad, et need aitavad efektiivselt hambaauke vältida. See jällegi on üks väga levinud müüt. Tegelikult igapäevast suuvee kasutust hambaarstid kindlasti ei soovita. Suuvett on vähiga seostatud. Hambaarstid ütlevad, et kaubanduslikud alkoholi sisaldavad suuveed võivad limaskesta ärritava toime tõttu olla kantserogeensed.

Ja on teada ka juhtumeid, kus regulaarse suuvee kasutamine muutis hambad poole aasta jooksul hoopiski roostepruuniks.

Kui nüüd olete pika otsimise tulemusel suutnud leida pasta, mis ei sisalda mikroplasti ning käed hakkavad juba pidevast niiditamist krampi kiskuma, siis uue tootena on välja töötatud hambavahevesipesur, millel minu andmetel eesti keeles veel head nime polegi, aga lähimates tuntud keeltes nimetatakse seda waterflosser ja irrigator.

Aparaat sobib ka neile, kel muidu igemed tundlikud ja kalduvad põletikku. Pulseeriva veejoaga pritsib see hammaste vahelt kõik toidujäägid eemale ja teeb seda väga mõnusalt, mitte ärritavalt nagu ühelt survepesurilt oodata võiks. Sellele käivad samamoodi erinevad otsikud nagu ka elektrilisele hambaharjale. Lisaboonus on, et sellise pritsiriistaga meeldib ka lastele väga mängida ja oma hammaste eest hoolt kanda.