Palaviku alandamisega pole vaja kiirustada

Sagedasemad viirushaiguste sümptomid on nohu, köha, kähe hääl, kurgu- ja lihasvalu ning palavik. “Viimast peetakse sageli kõige tõsisemaks nähuks ja seetõttu üritatakse seda iga hinna eest alandada. Seda aga ei tarvitse alati teha, sest palavik pole iseendast haigus, vaid kaitsereaktsioon, mis aitab kehal haigustekitajatest jagu saada,” selgitab kooliõde.

Arstide soovitusel tuleks palavikku hakata alandama siis, kui see küündib üle 38,5 kraadi. Kui see on väiksem, siis tasub lihtsalt puhata ja palju juua, sest palaviku kestel suureneb vedelikupuudus. Alla 38 puhul võib palavikualandajat võtta siis, kui üldine enesetunne on kehv ja haigel on lisaks näiteks kõrva-, pea- või kurguvalu.

“Üldiselt aga kaob kõrge palavik paari päevaga ise. Kergekäeline palaviku alandamine võib aga haiguskulgu pikendada ja sümptomeid peita,” hoiatab kooliõde Merike. Ta mõistab, et just lapse puhul tahaks tema enesetunnet võimalikult ruttu parandada, aga ka lapse organism tuleb madalama otsa palavikuga tavaliselt ise toime.

“Kui palavik teeb muret, tasub alati küsida nõu oma perearstilt või -õelt, töövälistel aegadel saab nõu ja konsultatsiooni küsida helistades pererasti nõuandeliinile numbril 1220,” soovitab kooliõde.

Ta rahustab emasid-isasid ka nende uudiste suhtes, mis teatavad, et apteekides on laste palaviku alandamise rohud otsas. “Sellisel juhul oskavad nii perearstid kui ka apteekrid juhendada, kuidas doseerida lapsele õige kogus täiskasvanute palavikurohtu. Igatahes abita ei jää keegi.”

Turguta ennast looduse varasalvega

Viirushaiguse puhul ongi tavaliselt oluline sümptomeid leevendada ja lasta organismil haigusest jagu saada. Lisaks ravimitele, mida määrab perearst, soovitab kooliõde Merike abi otsida ka looduse varasalvest.

“Köha-nohu ja kurguvalu puhul joo taimeteesid, et niisutada limaskesti, mille külge viirustekitaja on kinnitunud. Söö looduslikke antioksüdante, milleks on ingver, küüslauk, mesi. Samuti on kasuks C-vitamiinirikkad astelpaju-, mustsõstra-, jõhvikamarjad,” loetleb ta.

“Ja ehkki purgis müüdavad vitamiinid ei saa ega tohigi asendada täisväärtuslikku toidulada, siis pärast haigust tasuks teha üks vitamiinikuur. Haiguse ajal ja ka järel on söögiisu kehvem, keha vajab lisatuge,” põhjendab kooliõde. Ta lisab, et D-vitamiini tuleks aga võtta terve talve läbi, täpsemalt septembrist-aprillini ehk neis kalendrikuudes, kus r-täht sees.

Organism vajab taastumiseks aega

Kooliõde Merike paneb südamele, et kui kord haigeks jäänud, tuleb end korralikult terveks ravida ja mitte enneaegu seltskonda kippuda.

“Üks asi on teiste nakatamine – selles osas tuleb kindlasti järgida perearsti soovitusi, kes ütleb, millal on õpilane valmis kooli naasma. Kuid korralikult väljaravimata viirushaigused võivad põhjustada palju komplikatsioone, rääkimata sellest, et veel nõrgana suures rahvahulgas viibides on suur tõenäosus endale järgmine viirushaigus külge saada,” toob ta välja. “Väga hea indikaator on lapse enda enesetunne – kui tal kaebusi pole ja on jaksu koolipäev vastu pidada, siis on tunduvalt kindlam, et ta kohe uuesti jälle haigeks ei jää.”

Mõnikord jäävad sümptomtomid alles ka siis, kui inimene juba terveks tunnistatud, näiteks köha võib vahel kesta veel isegi kuni 6 nädalat. “Sellisel juhul võib õpilane kooli tulla, aga tuleks kasutada köha leevendamiseks mõeldud vahendeid,” ütleb kooliõde Merike. “Jällegi on oluline jälgida õpilase enesetunnet – kui ikka köhahood on nii hullud, et takistavad tunnis viibimist ja õppimist, siis peab veel veidike ootama.”

Ehkki haigestumiste arv pärast talvise koolivaheaja lõppu ootuspäraselt kasvas, soovitab Merike Ottmann suhtuda tõbiseks jäämisse rahulikult. “Viirushaigused ei kao kuhugi ja kuna inimene on sotsiaalne olend, siis viirused ka levivad. Ja lapsed ongi tihedamini haiged kui täiskasvanud, ent nad saavad reeglina ka rutem terveks,” rahustab kooliõde vanemaid.

“See et praegu mitmed viirused korraga rohkem möllavad, on täiesti loogiline. Juba sügisel oli näha, et haigestumiste hooaeg saabus veidi varem, sest kodukontor pole enam kohustuslik ja koolides käib kontaktõpe.”

Kätepesu ja maskikandmine ei peaks ununema

Pikaaegne tervishoiutöötaja annab nõu koroona kogemusest õppida ja tõdeb, et sel ajal järgitud ohutusabinõud on asjakohased ka praegu. “Vana hea kätepesu on esimene ja väga tõhus meede, kuidas viirused eemal hoida,” tuletab ta meelde.

Kooliõe loeb selles osas sõnad peale eelkõige täiskasvanutele, sest lapsed on tema sõnul palju tublimad kätepesijad. “Käsi tuleb pesta enne sööki, õuest tulles ja pärast WC-toiminguid. Kui võimalik, siis ka pärast nuuskamist ja köhimist. Pesema peaks seebiga ning vähemalt 20 sekundit. Oluline on ka kuivatamine, nii saab käed lõplikult puhtaks,” selgitab ta.

Kui vett-seepi pole võimalik kasutada, kõlbab ka desovahend, mis on aga nahka kuivatava toimega ja seetõttu on vesi alati parem valik, eriti laste puhul.

Kätepesu kõrval on aga veel suuremasse unarusse jäänud maski kandmine. “Eks me tahaks elada nii nagu oli enne koroonaviirust. Kui paljudes suurtes maailmalinnades kandsid inimesed kaitsemaske varemgi, siis meie väikeses Eestis seda harjumust ja vajadust enne koroonat polnud,” mõistab kooliõde Merike.

“Pärast maski kandmise kohustuse kaotamist 2022. aasta aprillikuus on kõik jälle vanaviisi, aga ma soovitan vähemalt ühistranspordis või mõnes muus väga rahvarohkes kohas praegusel ajal mask ette panna. On mõistetav, et me tahaks elada nii nagu varem, aga häid õppetunde tasub kriisidest alati kaasa võtta.”