Eriti keeruline võib olla ATH-ga teismelise elu, sest selles eas toimub noore inimese elus nagunii suuri füüsilisi ja vaimseid muutusi. Kui lisanduvad ka ATH-le omased käitumisjooned, võivad asjad lõpuks üle pea kasvada. Paraku esineb väga paljudel ATH-ga lastel ka teisi psüühikahäireid, näiteks ärevus- või meeleoluhäireid, seetõttu tasub aegsasti pöörduda spetsialisti poole. Alustuseks võib ka vaadata lihtsat visualiseeritud juhist ATH sümptomite ja diagnoosimise kohta.
Sümptomite pilt võib olla kirju
Laste ja noorukite psühhiaater Irja Ivarinen nentis, et ATH tekkimise põhjused pole täpselt teada. Uuringute põhjal saab siiski öelda, et ATH-ga inimese aju võib funktsioneerida pisut teistmoodi. Tal on häiritud keemiline tasakaal nendes aju osades, mis vastutavad tähelepanu reguleerimise ja kehalise üliaktiivsuse eest. Suur roll on ka pärilikkusel.
Niisiis on ATH-l kolm põhitunnust: tähelepanu- ja keskendumisraskused, impulsiivsus ja hüperaktiivsus.
- Tähelepanuvõime puudulikkus. Lapsed, kellel see omadus domineerib, unustavad sageli ülesandeid, nende tähelepanu on kerge kõrvale juhtida, nad jätavad mänguasju või koolitarbeid laiali ning neil on raske juhiseid täita. Õppetöös ilmneb see tähelepanu hajumisega, võimetusega keskenduda kauemaks kui paarikümneks minutiks ja ülesannete poolikuks jätmisega.
- Hüperaktiivsus. Seda tüüpi lastel on pidev vajadus liikuda – nad nihelevad, ronivad ja ei püsi rahulikult ka olukordades, mis nõuavad vaikset keskendumist. Näiteks võivad nad klassiruumis tihti püsti tõusta või ringi jalutada.
- Impulsiivsus. Need lapsed räägivad palju, tegutsevad enne mõtlemist, mis võib ilmneda ootamatus hüüdmises, teiste katkestamises või sotsiaalsetes olukordades piiride rikkumises, nagu järjekorras mitte ootamine. Alustatud tegevusi ei lõpetata.
Üldjuhul domineerib üks neist tunnustest, kuid nad võivad esineda ka kõik koos. See tähendab, et laps käitub hüperaktiivselt ja impulsiivselt ning tal on ka tähelepanu- ja keskendumisraskused.
Dr Ivarinen rõhutas, et iga aktiivse või vastupidi, hajameelse lapse või noore puhul ei pea kohe ATH-d kahtlustama, kuid rusikareegel ütleb, et abi tuleb otsima hakata siis, kui on selge, et lapsel on järjepidevalt igapäevaelus (lasteaias, koolis, kodus) hakkamasaamisega probleeme. Näiteks ei suuda ta kollektiivis sõpru leida, sest on liiga aktiivne, pealetükkiv ja kamandav, või ei suuda keskenduda õppetükkidele, unustab pidevalt ja ei suuda alustatut lõpetada.