Valeväide: kuni 18-aastastele manustatakse 25 vaktsiinidoosi

Kodulehel on toodud vale ja aegunud immuniseerimiskava. Riikliku immuniseerimiskavaga on võimalik tutvuda terviseameti alamlehel.

Enne 18-aastaseks saamist saavad noormehed riikliku immuniseerimiskava alusel 12 vaktsiininiannust ja tütarlapsed 14 – erinevus tuleneb HPV vastasest vaktsineerimisest, mida hetkel manustatakse vaid tütarlastele. Vaktsiiniannuste arv võib pisut erineda sõltuvalt vaktsineerimise alustamise vanusest ning kasutatud vaktsiinidest.

Eestis on kasutusel mitmed kompleksvaktsiinid, mis tähendab, et ühe vaktsiiniannusega ehk doosiga antakse kaitse mitme nakkushaiguse vastu. Ainult tuberkuloosi, HPV ja rotaviiruse vastased vaktsiinid manustatakse eraldi ehk nende näol on tegemist monovalentsete vaktsiinidega.

Laste vaktsineerimist alustatakse varakult, sest mõned haigusetekitajad ründavad ja põhjustavad raskeid haigusvorme just kõige väiksematel. Lapsed saavad küll enamasti emadelt nende haigusetekitajate suhtes antikehad, kuid ajaga need kaovad ning noor organism vajab toetust. Näiteks läkaköha puhul on varajase vaktsineerimise põhjuseks ka anatoomilised omapärad – laste hingamisteed on kitsamad ja seetõttu on neil suurem oht läkaköha tõttu surra.

Lapsena saadud vaktsiinide toel suudab keha edaspidi edukalt võidelda haigusetekitajatega ning ennast iseseisvalt kaitsta.

Valeväide: vaktsiinid sisaldavad abiaineid kogustes, mis ohustavad inimorganismi

Kodulehel väidetakse, et vaktsiinid sisaldavad alumiiniumi ühendeid, antibiootikume, elavhõbedat, võõrvalke ja palju muud. Selle väitega luuakse kujutelm, et vaktsiinidega süstitakse inimeste kehasse rohkelt ühendeid, mis võivad tervist kahjustada. Tegelikult on tegemist abiainetega, mille kogused on imeväikesed ja ohutud.

Vaktsiinides kasutatakse erinevaid abiaineid, et just konkreetne vaktsiin oleks võimalikult ohutu ja tõhus.

Adjuvante kasutatakse antikehade moodustumise stimuleerimiseks ja kiirema ning pikema immuunvastuse kujundamiseks. Adjuvante ei kasutata nõrgestatud elusvaktsiinides. Juba 20. sajandi esimesest poolest on adjuvandina kasutusel alumiiniumisoolad.

Vaktsiinides sisalduvate alumiiniumiühendite kogused on väikesed, need imenduvad süstekohast aeglaselt ning imendumise järgselt väljutatakse kiiresti uriiniga. Alumiinium ei ole raskmetall ning vaktsiinis sisalduvatel alumiiniumiühenditel puudub seos närvitoksilisusega. Ainus vaktsiinides sisalduvate alumiiniumiühendite teadaolev kõrvaltoime on süstekoha granuloomi (sügeleva sõlmekese) teke.

Stabilisaatoreid (näiteks mannitool, laktoos, sorbitool, želatiin) kasutatakse vaktsiini stabiilsuse ja säilimise tagamiseks; need aitavad tagada, et vaktsiini koostisained ei laguneks temperatuuri või pH muutuste või valguse toimel, samuti aitavad ära hoida vaktsiini koostisainete kleepumist viaali seintele.

Säilitusaineid (fenoksüetanool, tiomersaal) kasutatakse mitmedoosilistes inaktiveeritud vaktsiinide viaalides bakteriaalse ja seensaastumise vältimiseks. Säilitusained on lõpptootes lubatud minimaalses väga väikses ja organismile ohutus koguses. Immuniseerimiskava vaktsiinides tiomersaali ehk etüülelavhõbedaühendit ei kasutata.

Lisaks võib vaktsiinides olla väga väikeses koguses aineid, mida kasutatakse vaktsiinide tootmisprotsessis. Lõpptootest – vaktsiinist – on need ained võimalikult eemaldatud.

Formaldehüüdi kasutatakse mõnede inaktiveerimiseks ja bakteritoksiinide kahjutustamiseks. Vaktsiini lõpptootes on formaldehüüdi väga väikeses koguses. Võrdluseks võib tuua formaldehüüdi koguse inimorganismis. Nimelt tekib formaldehüüdi ainevahetuse käigus. Igal ajahetkel on inimese organismis teatud kogus formaldehüüdi. Nii on formaldehüüdi hulk 2 kuu vanuse imiku veres 1,1 mg ehk üle kümne korra suurem kui vaktsiinis.

Formaldehüüdi molekuli vastu võitlemiseks on inimorganism välja töötanud detoksikatsioonisüsteemi, mis muudab formaldehüüdi formaadiks, vähem reaktiivseks molekuliks. Formaldehüüdi on võrreldes vaktsiinidega üsna palju puuviljades ja mahlas, näiteks üks keskmine pirn sisaldab 50 korda rohkem formaldehüüdi kui vaktsiin.

Valeväide: vaktsiinide tootmisel kasutatakse aborteeritud inimloote rakke

Vaktsiinid ei sisalda looterakke ja vaktsiinide valmistamiseks aborte ei tehta. Mõned vaktsiinid valmistatakse vaktsiiniviiruste kasvatamise teel inimese loote rakuliinides. Loote rakuliinid on rakud, mida kasvatatakse laboris. Need pärinevad 1970. ja 1980. aastatel aborteeritud loodetelt võetud rakkudest, mis on sellest ajast alates viimase nelja või viie aastakümne jooksul paljunenud paljudeks uuteks rakkudeks, luues loote rakuliinid.

Loote rakuliine kasutatakse paljude levinud käsimüügi- ja retseptiravimite, sealhulgas antatsiidide ja külmetusravimite testimiseks ja väljatöötamiseks. Ravimid, sh vaktsiinid ise ei sisalda looterakke ega kudesid. 

Viiruste ja bakterite paljunemiseks kasutatakse erinevaid rakke, näiteks inaktiveeritud poliomüeliidi vaktsiini tootmisel kasutatakse polioviiruse kasvatamiseks ahvi neeruraku tüve. Kuid vaktsiin ise ei sisalda ahvide neerurakke.

Valeväide: vaktsiinid põhjustavad autismi

1998. aastal püstitas Briti uurija nimega Andrew Wakefield hüpoteesi, et MMR vaktsiin võib põhjustada autismi. Meditsiiniajakirjas The Lancet ilmus kirjeldus kokku 12 lapsest, kelle kohta väideti, et autism võis tekkida pärast MMR-vaktsiini. Et kindlaks teha, kas Wakefieldi kahtlus on õige, on kogu maailmas viidud läbi väga palju uuringuid, mis on hõlmanud rohkem kui miljonit uuritavat.

Nende uuringute tulemusena on kinnitatud, et MMR-vaktsiin ei põhjusta ega soodusta autismi. Autismispektri häiret esineb ühevõrra nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata lastel. Lisaks selgus hiljem, et Andrew Wakefield esitas võltsitud andmeid ning ajakiri The Lancet võttis artikli tagasi.

Vaktsineerimiste ja autismi vahel ei ole leitud põhjuslikku seost ja vaktsineerimistel ei ole laste arengule negatiivset mõju. Autismispektri häire kujunemisel on väga suur roll geenidel, erinevate uuringute alusel 80-90%. Autismil ei ole aga ühtainsat või mõnda üksikut põhjustavat geeni – nii nagu autism võib väljenduda väga erinevalt, seostuvad autismiga erinevad geenid ja nende kombinatsioonid.

Valeinfo levitamisel võivad olla rängad tagajärjed: Wakefieldi tegevuse tagajärjel langes immuniseerimisega hõlmatus Suurbritannias 92%-lt kuni 73%-ni ja Londonis kuni 50%-ni, mis põhjustas 1998-2002. aastatel 14 026 leetrite haigusjuhtu ja 8 surmajuhtu.

Ole allikakriitiline ja ära lange #uhhuu lõksu!

Aasta-aastalt lisandub neid peresid, kes otsustavad oma lapsi mitte vaktsineerida. Seetõttu oleme jõudnud olukorda, kus meil on reaalne oht raskete nakkushaiguste puhanguteks, mida oleks võimalik ennetada vaktsineerimisega.

Inimesed on unustanud, millist ohtu kujutavad endast nakkushaigused nagu poliomüeliit (lastehalvatus), läkaköha, difteeria või teetanus. Üha rohkem tuleb esile juhtumeid, mil haigestutakse Euroopas ja teistes maailma riikides haigustesse, mille levikut pole aastakümneid nähtud, kuid oleksid välditavad vaktsineerimisega:

• Üheks näiteks on juuni alguses Austrias tuvastatud difteeria juhtumid –  kahest nakatunust üks suri. Eestis tuvastati viimane difteeria juhtum 2001. aastal. Difteeria on ohtlik nii lastele kui täiskasvanutele, raskematel juhtudel võib haigus lõppeda surmaga.
• Pakistan ja Afganistan on poliomüeliidi endeemilise levikuga riigid. Sel aastal on 14. septembri seisuga registreeritud 17 metsiku lastehalvatuse juhtumit Pakistanis ja üks naaberriigis Afganistanis.
• 2022. aastal tuvastati Ukrainas üle 29 lõdvahalvatuse juhtu, neist 18-l juhul ei ole halvatuse põhjust tuvastatud. Eestis oli viimane poliomüeliidi juhtum 1961. aastal, mistõttu puudub elanikkonnal valvsus poliomüeliidi varajase avastamise suhtes. Poliomüeliit on ohtlik nakkushaigus. Halvatused võivad tekkida 1/200 juhtudest, neist 5-10% lõpeb surmaga. Ligikaudu ¼ paralüütilise haigusekuluga haigetest jäävad invaliidideks.

Vaktsiinvälditavad nakkushaigused on laastava mõjuga

Vaktsiinvälditavad nakkushaigused ovõivad lõppeda tervisekahjustusega, halvimal juhul surmaga. Näiteks võib läkaköha olla eluohtlik alla 1-aastastele lastele. 2018. aasta novembris suri Lätis 3-kuune vaktsineerimata laps läkaköha tüsistuste tõttu. 31.12.2021 seisuga oli Eestis 7755 alla 1-aastast ja 12 830 üle 1-aastast läkaköha vastu vaktsineerimata last.

Paljud nakkushaigused on meie jaoks kadunud tänu sellele, et meil on pikalt olnud vaktsineerimisega hõlmatus üle 95%. Viimased kümme aastat on vaktsineerimisega hõlmatus olnud languses, mille jätkudes võivad kaugeks jäänud rasked nakkushaigused meile tagasi tulla.

Vaktsineerimisega kaasnevaid võimalikke kõrvaltoimed ei saa võrrelda nakkushaiguse poolt põhjustatud tervisehädadega (vt haiguste ja vaktsiinide kõrvaltoimete mõju võrdlus).

Oma lapse immuniseerimise otsustamisel tuleb lähtuda vaid ametlikes infoallikates avalikustatud infost ja vajadusel küsida nõu pädevalt spetsialistilt. Räägi oma muredest ja hirmudest perearstiga!

Terviseamet paneb südamele, et inimesed kontrolliksid info jagamisel algallikaid ja jääksid allikakriitiliseks. Terviseinfot oma sotsiaalmeedia kontodel jagades tuleb veenduda, et jagatav info ei ole mitte mingil moel tervisele ohtlik.

Kui tuttav lapsevanem jätab sinu jagatud valeinfo tõttu oma lapse vaktsineerimata, kes nakatub ja sureb vaktsiinvälditavasse haigusesse, siis kes vastutab selle elamata elu eest?