„Teades geneetilisi faktoreid, mis mõjutavad ravimi toimet, aitab see suurendada nii ravimite efektiivsust kui vältida ebasobivaid kõrvaltoimeid. Geenide ja ravimite omavahelise mõju hindamine on ajas üha olulisem. Keerulisematel juhtudel tuleks olemasolevaid võimalusi ka praktikas enam rakendada, et tõsta ravitulemuslikkust ning läbi selle toetada paremini inimeste tervist,“ selgitas Hamelberg.
Geenide rolli ravi puhul uuritakse hetkel Tartu Ülikooli geenidoonorluse projekti raames. Teine proviisoritudeng Liisi Emilia Eermann selgitas, et see aitab määrata, kui tihti patsient peaks arsti juures käima, millised ravimeetodid talle sobivad, millest hoiduma peaks ning millistele haigustele on patsiendil eelsoodumus. „Nii muutuks diagnostikaprotsess lihtsamaks, ravi tõhusamaks ning ka patsiendi ja arstide elu mugavamaks,“ lausus ta.
Eermann selgitas, et farmakogenoomika põhjal on võimalik uurida, kuidas inimeste geenid mõjutavad ravimite toimet. „Seda saab kasutada selleks, et teada saada, kas ravim on patsiendi jaoks tõhus, milline võiks olla parim annus ja kas ravim võib tekitada tõsiseid kõrvalmõjusid. Näiteks Kanadas suudeti geenitestide põhjal depressiooniravi muuta efektiivsemaks ja kulutõhusamaks,“ tõi Eermann välja.
„Kuigi farmakogeneetika abil ei saa ennetada iga ravimi kõrvaltoimet, saab geneetilise testimisega vältida nende peamisi põhjuseid – sobimatu ravimi määramine, vale annustamine ja negatiivsed ravimite koostoimed.“
Eermann lisas, et meditsiinis kehtib reegel „üks suurus ei sobi kõigile“, sest ka indiviidi kõige väiksemad geneetilised variatsioonid mõjutavad ravitulemuslikkust. „Eestis on olemas ligi 20% elanikkonna genoomiandmetest. Lisaks on hästi arenenud e-tervise infosüsteem. See loob head eeldused andmete tervik-kasutamiseks, mis aitab kaasa tõhusate ravi- ja ennetusotsuste tegemisel ning üleüldisele personaalmeditsiini arengule,“ märkis ta.
