Embrüoid hinnatakse nende väliste tunnuste kaudu – kasvu kiiruse ja väljanägemise põhjal. „Kahjuks pole vaatluse teel võimalik eristada normaalse kromosoomide komplektiga embrüoid nendest, millel on üks või teine kromosoomihälve. Seetõttu siiratakse paratamatult ka selliseid embrüoid, millest last sündida ei saa,“ selgitas arst.

Kellele embrüodiagnostika mõeldud on?

Embrüodiagnostika on mõeldud peamiselt kolmele patsiendirühmale. “Esimene rühm on 40. eluaastale lähenevad või vanemadki naised, kelle munarakud on madalama kvaliteediga ning rasestumise tõenäosus keskmisest väiksem, raseduse katkemise risk seevastu suurem. Teise grupi moodustavad need, kellel on korduvalt esinenud raseduse katkemisi ning kolmandasse rühma kuuluvad paarid, kus üks partneritest on konkreetse päriliku haiguse kandja, mis avaldub sageli alles haige lapse sündides,“ selgitas dr Ehrenberg.

Just diagnostika läbinud embrüoid siirates on võimalik vältida haige lapse sündimist, vähendada raseduse katkemise riski ning lühendada rasestumiseni kuluvat aega. „Viiendal päeval pärast munaraku viljastamist eemaldatakse embrüolt kromosoomide või geenianalüüsiks mõned rakud ning embrüo külmutatakse. Kui rakuanalüüs kinnitab, et embrüo on siirdamiseks sobilik, sulatatakse see üles ning viiakse naise emakasse,” kirjeldas dr Ehrenberg.

Emotsionaalselt kurnav teekond

Dr Ehrenbergi sõnul on kunstlik viljastamine tehnoloogiliselt keerukas ja emotsionaalselt kurnav teekond ühele naisele, kes soovib rasestuda. „Esimene samm on spetsialistide poole pöördumine teadmisega, et loomulikul teel rasestumine ei õnnestu. See võib tekitada nii vaimset kui füüsilist ebakindlust, millele järgneb ravimite kasutamise periood, kus on vaja teha kümneid süste ning mis põhjustavad hormonaalseid kõikumisi ja füüsilist ebamugavust munasarjade stimulatsiooni tõttu,” selgitas vanemarst-õppejõud.

Seejärel tuleb läbida kirurgiline protseduur munarakkude kogumiseks, mida teostatakse üldnarkoosis. Last soovivad naised peavad aga arvestama, et viljatusravi tulemused ei ole alati tagatud – positiivse rasedustestini jõuab vaid iga kolmas naine, sünnituseni aga iga neljas.

„Eriti madal on õnnestumise tõenäosus vanematel naistel. Näiteks 40-aastastel jääb see vaid 10–15% piiresse, mis teeb protsessi vaimselt väga raskeks. Kuigi tervisekassa katab kulud, vajab ravi mitmeid visiite, mis võib tähendada sagedast töölt puudumist ja lisastressi. Ka partneri tugi pole alati kindel, mistõttu naised võivad jääda oma muredega üksi,” selgitas arst. Ta lisas, et pidev pinge viib patsiente tihti kurnatuseni ja ravi katkestamiseni. Isegi juhul, kui meditsiiniliselt võiks olla edulootust.

Embrüodiagnostika protseduuriks vajalik laserseade soetati Kliinikumi arendusfondi ja Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi finantseerimisel.

Allikas: Kliinikumi Leht