3D-prinditud ravimite peamiseks eeliseks nimetab Viidik paindlikkust ja personaliseerimise võimalust. Tabletipress, mis on tavapärane ravimite tootmise vahend, toodab tunnis mitukümmend tuhat võimalikult ühesugust tabletti. See aga tähendab, et väiksemas koguses tablettide tootmine võib olla küllaltki kulukas. „Vaja on kasutada paindlikumaid meetodeid,“ sõnas Viidik.

Terve pressitud tabletis sisalduv ravimiannus on mõeldud keskmisele inimesele, aga mõni patsient vajab hoopis 70% sellest annusest ja mõni teine 120%. Printimisega on väga lihtne ravimikogust muuta: 100% annusele vastab näiteks 10 kihti tabletti, 70%-le seitse ja 120%-le kaksteist kihti.

Esimesena võeti 3D-prinditud ravimid kasutusele Ameerika Ühendriikides, kus 2015. aastal sai ravim Spritam kohalikult toidu- ja ravimiametilt müügiloa. Ühtlasi on see seni ainus prinditud ravim turul. „Arvan, et väga tõenäoliselt ei ole ka tulevikus suur osa tööstusest tulevaid ravimeid prinditud. Seda lihtsalt ei ole vaja, sest ka praegused meetodid on piisavalt kiired, odavad ja head ning võimaldavad suurt kogust kiiresti toota,“ nendib Viidik.

Küll aga võiksid 3D-prinditavad ravimid tema sõnul jõuda näiteks haiglatesse ja keerukate patsientide või patsiendirühmadeni. Üks selline rühm on lapsed, kelle puhul tuleb lisaks sobivatele annustele arvestada ka füsioloogiliste lisateguritega – näiteks ei pruugi lapsed suuta tablette nii hästi neelata ning nad on palju tundlikumad ravimite ebameeldiva maitse suhtes.