3D-printimine sai alguse 1980ndatel ning on viimastel aastatel jõudnud ka meditsiinivaldkonda. Kirjanduses leidub põhjalikke ülevaateid selle kasutamisest nt kardioloogias, hambaravis, plastilises kirurgias, bioprintimisel.
Ravimitööstuses nähakse 3D-printimises võimalikku abimeest personaliseeritud ravimite tootmisel. 2015. aastal sai USA toidu- ja ravimiameti poolt heakskiidu esimene 3D-prinditud ravim, mis järgneval kevadel ka USAs turule jõudis. Seni teadaolevalt on see ainus omataoline.
Kuidas ravimeid printida?
Sarnaselt klassikalisele ravimiarendusele vajab ka uudsete tehnoloogiate kasutuselevõtt põhjalikku eeltööd, et õppida tundma kasutatavate materjalide omadusi ning võimalikke protsessi ajal toimuvaid muutuseid.
Seetõttu uuritigi doktoritöös nii materjalide printimiseelseid omadusi, näiteks viskoossus, füüsikalised omadused, sobivus filamentide tootmiseks kui ka saadud ravimkandursüsteemi printimisjärgseid omadusi nagu raviaine vabanemine, reageerimine kuumutamisele ja kiiritamisele.
Täpsemalt kasutati doktoritöös mikroekstrusioonil ning sulatatud sadestusega modelleerimisel põhinevaid printimistehnoloogiaid. Mõlema meetodi jaoks disainiti sobilik ravi- ja abiainete kombinatsioon. Sobivateks kandurpolümeerideks osutusid polüetüleenoksiid ja polükaprolaktoon, raviaineteks indometatsiin ja teofülliin.
Laura Viidik selgitas lähemalt, et mikroekstrusioonil kasutatakse pooltahket printimismaterjali, mis süstla-laadsest printimispeast sobiva kiiruse ja jõuga printimisplaadile pressitakse.
