Eestis avastatakse keskmiselt üle 1000 neerukivihaige aastas

Dr Kuke sõnul on uroloogia valdkonnas viimasel ajal toimunud suur areng – paljud asjad on võimalik ära teha päevakirurgiliselt ja mõnel juhul isegi ambulatoorse protseduurina. „Kui ei ole varasemaid komplikatsioone, siis nende patsientidega on lihtne – tehakse protseduur ära ja inimene saab samal päeval juba koju,“ selgitas ta.

Neerukivihaigused puudutavad keskmiselt 1000-1500 Eesti inimest aastas. Ametliku statistika viimane seis on Kuke sõnul olemas 2020. aasta kohta, mil Eestis raviti 1270 ülemiste kuseteede (neeru- ja kusejuhakivid) kividega haiget.

„Lasertehnoloogia arengud ja kättesaadavus neerukivitõve haigete ravis Eestis on meil võimaldanud enam kasutada minimaal-invasiivseid ravimeetodeid ning lahtiste operatsioonide osakaal praktiliselt nulli langenud, viimati teostati alla 10 lahtise operatsiooni aastas,“ märkis arst, lisades, et lahtist operatsiooni kasutatakse vaid väga tüsistunud juhtudel, mis on seotud neerukoe hävimisega.

Kuidas ära tunda, et valu põhjuseks on just neerukivid?

Neerukivipatsientide esmasümptomina tekivad dr Kuke sõnul ägedad hoovalud, põhiliselt küljes või seljal, sõltuvalt sellest kummal poolel neerus kivi on. „See valu kiirgub tihtilugu ka kubemesse. Sagenenud kusemine, valulikkus seejuures ning isegi verd võib uriinis olla. Hoovalud on isegi krambi moodi ja sellega võib kaasneda oksendamine,“ kirjeldas ta.  

Esmase valu vaigistamiseks kasutatakse spasmolüütikume ehk vastavaid süstitavaid ravimeid. Erakorralise situatsiooni korral, kui on tugev pais neerus ja väga tugev valu, millega tihti kaasneb ka palavik, pannakse nefrostoom ehk ultraheli kontrolli all punkteeritakse neeruõõnt ja pannakse sinna dreen sisse, et vedelikku väljastada kuniks põletiku maha saab.

Kivide avastamiseni jõutakse kas patsiendi valude põhjust otsides või siis juhuslikult terviseuuringute käigus. Diagnoosivahendeid on uroloogi sõnul sisuliselt ainult kaks – ultraheli ja kompuuterdiagnostika.

„Ultraheli uuringut korraldatakse täna päris tihti ka juba perearstide poolt olenevalt patsiendi kaebustest – näiteks seljavalude puhul. Kui selle käigus jääb õhku kahtlus, siis järgneb kompuuteruuring, millega saab määrata võimaliku kivi täpse paiknemise, suuruse ja tiheduse, mis aitab uroloogil valida sobivaima ravimeetodi,“ selgitas ta.

Dr Kukk tõdeb, et alati pole ka protseduuri ette võtta vaja. „Üldjuhul tulevad kuni 4-5mm läbimõõduga kivid ikkagi ise välja – pole suuremat mõtet protseduuri ette võtta, sest igasugune protseduuriga kaasnev risk on suurem kui selle kivi iseenesliku väljatulemisega kaasnev ebamugavus. Pärast protseduuri võivad kuseteed veel mitu päeva ärritatud olla ja sellega kaasneb valu urineerimisel.“

Kui aga patsiendil kaebusi veel ei olegi, kuid uuringute käigus on juhuleiuna tuvastatud mõni suuremapoolne kivi, saab vajadusel nö ennetava meetmena seda tolmustada. „Tuleb vaadata, kas on esmakordne kivi või korduvad kivid. Ja kui on nooremapoolse inimesega tegu, siis peab kindlaks tegema, kas tal on mingid ainevahetushäired, mis on tingitud elektrolüütide tasakaaluhäirest või kõrvalkilpnäärme funktsioonihäirest,“ lisas arst.