Prof Viigimaa sõnul oleks algajal tervisesportlasel soovitatav kõigepealt teha koormustest. Seda mitte haiguse diagnoosimiseks vaid eelkõige füüsilise vormi määramiseks.
“Me saame jälgida, kui kõrgele läheb koormusega vererõhk. Sageli selgub, et liiga kõrgele ning suuremat pingutamist ei tohikski lubada. Me näeme hästi ka pulsisageduse tõusu. Tavaliselt viime koormustestiga pulsi 90% maksimaalsest pulsisagedusest ning vaatame, kui kiirelt pulss peale koormuse katkestamist taastub. Kui nüüd löögisagedus taastub liiga aeglaselt, jääb kauaks ajaks kõrgeks ja inimese enesetunne ei ole hea, siis tähendab see, et inimene peab treenimisega alustama ettevaatlikult,” selgitas Viigimaa soovitust.
Südamearsti sõnul saab koormustestist lähtuvalt öelda ka seda, millise pulsisageduse juures treenimine on kõige kasulikum. See tähendab, et igal juhul on uuringud hea alguspunkt, mis annab mõõdetavaid suuruseid. Umbes aasta möödudes võiks teha kordustesti, ning analüüsida ka selle tulemusi. “Regulaarse treenija puhul on tavaliselt ka treenitus ja koormustaluvus märgatavalt tõusnud,” märkis Viigimaa.
Missugune on soovitatav pulsisagedus treeningu ajal?
Pulsisageduse mõõtmiseks võib muidugi kasutada pulsikella, ütles Viigimaa, kuid nentis, et mõned kellad on paraku ebatäpsed ja seetõttu tuleb veenduda, et kasutatav kell määraks pulssi õigesti.
“Väga lihtne on ise määrata pulsisagedust näiteks kaelaarterilt, see on küllalt täpne. Randme pealt on keerulisem,” suunas ta. Ning ütles, et kui tahetakse saavutada mõõdukat treeningkoormust, siis kaudne enesetunde näitaja on südame löögisagedus, mis võiks olla 60–70% maksimaalsest sagedusest.
Maksimaalset sagedust arvutatakse nii, et 220 lahutatakse inimese vanus. Sellise koormuse juures saab rääkida ja ei ole nähtavat lõõtsutamist. Veresoonkonna ja südame treenimiseks on see koormus täiesti piisav.