„Konservatiivne ravi koosneb jälgimisest ja patsientide selekteerimisest – kes vajab nõustamist, kes vajab ravi ja kellel on olukord nii kriitiline, et tuleb kaaluda kirurgilist ravi.“
Lülisambakirurgiakeskuse juhataja dr Taavi Toomela ütles, et ühtegi haigust ei saa ravida ainult kirurgiliselt. „On vaja jälgimissüsteemi ning inimestega on vaja tegeleda enne ja pärast operatsiooni. Kirurgia on kogu aeg vajanud kõrvalerialade tuge, meil on kogu aeg hea koostöö taastusravikliinikuga, aga ambulatoorset võrku ei ole mõistlik kirurgidega ehitada.“
Riim ja Toomela rõhutavad, et väga oluline on anda sõnum – ärge muretsege, teil on väike kõverus, sellega ei juhtu mitte midagi, elage nagu terve inimene. „Lülisambakirurgide juurde satuvad inimesed, kellel ei ole tegu tõsise patoloogia, vaid ühe normivariandiga või inimene on haigusest välja kasvanud ning skolioos ei ole edasi arenenud – saame anda sellistele inimestele kindluse,“ rääkis dr Toomela.
„Skolioos ei ole ainult lastehaigus, sellega elatakse terve elu ja meie kontseptsioon on ravida nii lapsi kui täiskasvanuid, et ühes kohas oleks jälgimise ja ravimise süsteem, mis kaasaks kõiki võimalikke meetodeid, mida maailmas täna nende haigete aitamiseks kasutatakse,“ ütles dr Toomela.
Skolioosi ravi tuleks koondada ühte keskusesse
Miljoni inimese kohta on kirurgilist ravi vajavaid uusi skolioosijuhte 20–30 aastas, lisanduvad harvaesinevad haigused, mis võivad tekitada lülisamba kõveruse, kui lülisammas ei ole välja arenenud (nt kaasasündinud kiillülid, lüli nihkumised). Idiopaatilist skolioosi on Riimi sõnul populatsioonis 2–8% inimestel. Nendest enamik vajavad regulaarset jälgimist, vähem ravi.
„Skolioosi tõttu abi vajavate inimeste hulk ei ole nii suur, et jaguks kõigi keskuste vahel, pigem oleks mõistlik need koondada ühte keskusesse kokku, kus nendega tegeleda,“ ütles Toomela, märkides, et skolioosikabineti ülesanne on ka koondada selle grupi haiged ühte kohta.
