“Miks te oma töökorraldust ei muuda ja rohkem inimesi telefonile vastama ei pane, ma mitmes päev järjest helistan, teid on võimatu kätte saada!” Kõnelogi näitab, et inimene on helistanud eile ühe korra olles kõnejärjekorras 40 sekundit.
Õde vabandab rahulikul häälel: “Meil on praegu kõnesid tõesti palju, mul on kahju, et pidite ootama.” Enne helistaja tegeliku mure lahendamiseni jõudmist läheb veel väärtuslik minut kuulamaks hukkamõistu ootejärjekorra kohta.
Seitsmes naine tuleb vaktsineerima, küll tahab väga aegu valida, sest hommikupoole ta ei saa. Õde valib sobiva aja ja teeb rõõmsa märke registratuurifaili – olemas! Kaheksas ja üheksas kordavad segatul versioonil süsteemivihkajat ja katsejäneseks olijat.
Kümnes rõõmustab, et talle perearstikeskusest helistati ja tahab rääkida oma vereproovisoovist. Õde suleb vaikselt registreerimisfaili ja hakkab inimese varasemaid vereproove üle vaatama.
Järgmine kõne on konkreetne ja väga rõõmustav – mees on tänulik, et talle helistati ja vaktsiini pakutakse, tuleb esimesel pakutud ajal! Õe hääl muutub helisevaks ja järgmine kõneleja kuuleb ta naeratust läbi telefonitoru.
Ka kaheksateistkümnes soovib õele jõudu ja vastupidavust. Nagu ka kahekümne kuues, kolmekümne neljas: “Pidage vastu ja olge terved.” Neljakümnes on oodanud oma vaktsiini väga ammu: “Ma juba ammu avaldasin soovi, et ma tahan, miks ma alles nüüd saan? Miks te ei või oma vaktsineerimist paremini ja kiiremini korraldada?”
Kümnetunnise tööpäeva jooksul on õde võtnud 4 tundi veresid, kaks tundi helistanud vereproovide vastuseid ja neli tundi kutsunud inimesi koroonavaktsiinile, viimaste kõnede ajal küll hääl nii tuhm, aga siiski nii rahulik ja julgustav. Aa, muidugi, ta vahepeal sõi ju ka 15 minutit!
