Uudis

Andres Metspalu ja Eesti geeniteaduse areng: geneetika on kõige võimsam viis ennetada haigusi

„Minagi olen hingelt arst ja tahan, et geneetika leiaks tee igapäevameditsiini," sõnab professor Andres Metspalu.Foto: Karl-Erik Piirimees

Eesti geenivaramu juhataja professor Andres Metspalu on oma elu jooksul sageli sattunud tegema täiesti uusi asju, mille kohta pole olnud varasemaid teadmisi ja kogemusi ei temal ega ka kellelgi teisel. Tartu Ülikooli genoomika instituut jagab professori mõtteid-mälestusi Eesti geeniteaduse ja geenivaramu sünnist ja arengust.

Geeniteadus hakkas Metspalu huvitama keskkoolis 1960. aastate lõpus. Üldbioloogia ainest meenub talle uus õpik, kust sai esimest korda lugeda salapärastest geenidest. Salapärastest seetõttu, et juttu oli neist õpikus vähe ja isegi õpetaja ei osanud noortele seletada, mis see DNA täpselt on.

„Nõukogude Liidus ei räägitud moodsast bioloogiast kuni 1960. aastate keskpaigani suurt midagi. Geene puudutavat peeti kodanlikuks nähtuseks nagu saksofonimäng või džässmuusika. Keegi ei teadnud midagi ja see tekitaski huvi – tahtsin teada, mis värk nendega on, ja püüdsin selle teema kohta lugeda nii palju, kui õnnestus,“ meenutab ta.

Vaid napilt kümme aastat enne Metspalu ülikooli astumist oli endine kirurg, hilisem kuulus akadeemik Artur Lind moodustanud molekulaarbioloogia uurimisrühma. Endise keemiahoone ruumi 414 koondus entusiastlik rühm noori teadlasi, nagu Richard Villems, Mart Saarma ja Merike Kelve, kes hakkasid uurima 5S RNA-d ja ribosoome. Nende sekka jõudis peagi ka Andres Metspalu.

„414 oli niisugune tuba, kus tuli põles kogu aeg. Kui me polnud loengus või seminaris, olime laboris. Uurisime RNA ja valkude seostumist, sekveneerisime 5S RNA-d – panime selliste asjade alla palju energiat ja aega. Artur uskus, et kõike seda läheb arstipraktikas vaja – ilmselt küll alles siis, kui meie oleme juba surnud. Arvan, et tal oleks hea meel näha, et osa tema ideid on juba meditsiinis kasutusel,“ räägib Metspalu.

Isetegemise aeg

Kuna Lind oli oma tööd alustanud täiesti nullist, saadi labor 1970. aastatel sisustada NSV Liidu tolle aja võimaluste järgi. Lääne mõistes oli see maailmatasemest kaugel, kuid jõudumööda muretseti aparaate ja materjali juurde.

Kui katseteks vajalikke kemikaale või molekule polnud võimalik Moskvast osta, sünteesisid neid meie enda uurimisgrupi keemikud. Metspalu meenutab, et keemilises sünteesis oli väga tugev näiteks Mart Ustav. Aparaaditehasest võeti tööle mees, kes juhiste järgi mitmed tööks tarvilikud seadmed valmis ehitas.

Alates 1970-ndate keskpaigast õnnestus igal aastal saata mõni töörühma liige välismaale stažeerima ning neilt reisidelt toodi laborisse nii mõndagi kasulikku, mida muidu saada ei õnnestunud. Aastail 1975–1976 Uppsalas olnud Villems saatis ülepäeviti paksu kollase ümbriku teadusliku kirjandusega, mis aitas tartlased Lääne teadlastega ühisesse infovälja viia.

Niisama lihtsalt aga keegi välismaale ei pääsenud. Kandidaadikraadiga Eesti teadlased konkureerisid samaks tsooniks loetud Läti, Leedu ja Valgevene kolleegidega. Avalduse esitamine üksi ei tähendanud ei seda, et lubatakse aastaks ära sõita, ega taotluse rahuldamise korral ka seda, et sõita saab soovitud kohta. Metspalugi kandideeris USA-sse mitu korda, kuni ta lõpuks 1981. aastal sinna lubati.

Töö USAs Columbia ja Yale’i ülikoolis oli Metspalu sõnul kui unelm: kõik, mida vaja, oli olemas, alati oli võimalik kellegagi nõu pidada. Seminarides istusid ka mõned Nobeli preemia laureaadid. Tehniline tase oli ameeriklaste laborites parem, kuid tähtsam oli see, et nende teadustöö oli NSV Liidu kolleegide omast neli-viis aastat ees.

Kauaoodatud raha

Kodumaal tuli endistes oludes toimetada kuni 1985. aastani, mil NSV Liidult saadi märkimisväärne toetus Eesti Biokeskuse rajamiseks. Metspalu pakub, et praeguses vääringus võis see olla umbes 10 miljonit dollarit. Kõikvõimalike katsevahendite, ‑materjali ja muu peale jõuti toetusest kulutada umbes pool, siis jäi rahastus, millest loodeti valmis ehitada ka oma maja, Eesti iseseisvumise tõttu katki.

„Samas andis just Eesti iseseisvumine uue hingamise. Oleksime justkui uuesti alustanud: loodi uued instituudid, õppetoolid, tekkis uus teaduskraadide süsteem, teaduse rahastamine muutus konkurentsipõhiseks ja lõime normaalsed suhted läänemaailma teadlastega. See kõik on nüüdseks viinud Eesti molekulaarbioloogia ja geneetika tasemele, millega maailmas arvestatakse,“ räägib Metspalu.

Tänavu kevadel möödus 20 aastat veel ühest Metspaluga seotud suurest saavutusest – Eesti geenivaramu loomisest. Ambitsioonikas idee suurest biopangast sai poliitikute ja ettevõtjate toe. Oluline osa selles oli Tartu Ülikooli kliinikumil, mida juhtis siis dr Jaanus Pikani, ja sihtasutuse Geenivaramu esimesel juhil dr Krista Kruuvil (nüüd Krista Kruuv-Käo). Eesti valitsus andis sihtasutuse loomiseks miljon krooni ning üle 20 investori panustas geenivaramu rahastamiseks loodud ettevõttesse suure summaga. Märkimisväärsed 4,5 miljonit dollarit lisasid kaks USA investeerimisfondi.

„Sellise raha leidmine oli päris keeruline. Peaaegu igal kuul tuli USA-sse lennata, teha ettekandeid ja rääkida, milleks raha vajame. Aga see oli väga vajalik, et ehitada üles kogu süsteem, värvata ja koolitada personal, koguda esimesed 10 000 geeniproovi. See toetus andis kolmele Eesti ministeeriumile kindluse tulevikus ise geenivaramu projekti finantseerida ja veenis Tartu Ülikooli võtma geenivaramu oma struktuuri,“ seletab Metspalu.

Nüüdseks on geenivaramus enam kui 200 000 inimese geeniproovid, terviseandmed ja küsimustiku vastused ning esindusliku hõlmatusega Eesti on koos Islandi, Soome ja Suurbritanniaga geeniteaduses teistele riikidele eeskujuks.

Geenid meditsiinis

Kuigi toetus personaalmeditsiini lipulaevaks saanud geenivaramule oli suur, oli palju ka kahtlejaid. Osa inimesi kartis näiteks, et geneetilised koodid müüakse Jaapanisse ja sealt tullakse nende alusel röövima inimesi, kelle organid haigetele jaapanlastele sobivad. Osa pelgas lihtsalt, et geenivaramu võtab nende projektidelt raha ära.

Eriti kahju on Metspalul sellest, et geenivaramu mõtet ei toetanud toonase arstiteaduskonna nõukogu. Tema sõnul ei saanud nõukogu enamus toona aru, miks tahetakse proove koguda populatsioonipõhiselt ja nii, et ei tea, kes on terve ja kes haige. Ilmselt oli see kontseptsioon, et on vaja teada geenivariantide esinemist ja nende sagedust kogu rahva seas ning et hiljem peaks olema võimalik haigestunute infot võrrelda olukorraga enne haigestumist, veel liiga uus, tõdeb Metspalu. Paljud arstiteadlased olid aga juba toona projekti poolt.

„Minagi olen hingelt arst ja tahan, et geneetika leiaks tee igapäevameditsiini. See on kõige võimsam viis ennetada haigusi. Kui kirurgia on nagu tulekahju kustutamine, siis geneetika hoolitseb selle eest, et oleks olemas suitsu- ja vinguandur ning et inimesed tunneks tuleohutust: ei paneks midagi põlema, ei suitsetaks voodis … Ennetus on alati palju odavam ja inimesele palju parem kui tulekahju kustutamine.“

Metspalu loodab, et tulevikus on tervena elatud aastaid kõigil rohkem, ning on kindel, et selle saavutamisel on tähtis roll geneetikal.

Tulevikusuund

Andres Metspalu astus Tartu Riiklikku Ülikooli 1969. aastal, silme ees eesmärk saada DNA, geenide ja ribosoomide kohta teada nii palju kui võimalik. Just arstiteaduse õppimise kasuks rääkisid toonase arstiteaduskonna tiiva all tegutsev üliõpilaste teadusliku ühingu biokeemia ring ning akadeemik Artur Linnu biokeemia praktikumid.

Praegustel geeniteadusest huvitatutel soovitab Metspalu õppida nii arstiteadust, matemaatikat kui ka arvutiteadust, sest vaja on spetsialiste, kes tunneksid inimest, aga ka numbreid.
„Tänapäeval tuleb arstil tunda suurandmeid kasutavaid moodsaid meetodeid. Aga ainult tehisintellektist ei piisa – inimesel on tarvis teist inimest, kes temaga räägiks ja seletaks, mida on vaja teha,“ ütleb ta.

Meditsiin muutub üha personaalsemaks ja tulevikus näeb Metspalu tähtsa tööna elustiilimuutuse toetamist. Uue harjumuse väljakujundamine võib aega võtta mitu aastat. Selle aja jooksul tuleb inimesega korduvalt rääkida, tuletada meelde, mida ja miks on vaja teha, et oma tervise eest paremini hoolt kanda, ning innustada muutustega jätkama.

„Personaalmeditsiin võib tunduda keeruline, aga lihtsad asjad on igavad. Tulevikku puudutavaid otsuseid tehes tuleb valida see, mis ennast huvitab. Kunagi ei tohi õppima minna seda, mille kohta arvad, et see on praegu popp või et tulevikus teenib selle haridusega hästi. Need asjad võivad muutuda. Tuleb teha seda, mida süda ihkab – siis ei ole kunagi raske, vaid alati huvitav!“

Sooviksid ka omal moel maailma muuta? Loe õppekavade kohta ülikooli veebilehelt ut.ee/sisseastumine.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.