Hammaste regulaarne kontroll on suutervise eest hoolitsemisel esmatähtsal kohal ning sellega peaks alustama juba lapseeas. „Regulaarne hambaarsti külastamine vähemalt kord aastas aitab ühelt poolt ära hoida suuremate põletike teket, kuid teiselt poolt aitab see õigeaegselt avastada ka ortodontilise sekkumise vajadust,“ selgitas Voog.

Hambaarst tõi välja, et lapseeas välja ravitud hambumushäired vähendavad oluliselt ortodontilise ravi vajadust täiskasvanueas. Tema sõnul on praeguste ravijärjekordade taga osalt just see, et õigel ajal on õige ravi saamata jäänud. 

Õigeaegne ravi aitab ära hoida hilisemaid probleeme

„On väga oluline, et hambaarst kontrolliks visiitide käigus ka hambumust. Mõned hambumuse probleemid võivad olla väljakujunenud juba piimahammaskonnas ja vajavad ravi varakult. Hammaste lõikumise jälgimine, õigeaegne hambumuse kontroll ja ravi on laste puhul eriti oluline, kuna mõned hambumusanomaaliad võivad lapse kasvades süveneda,“ ütles Voog. Ta lisas, et õigel ajal ortodondi juurde jõudmine aitab saavutada paremaid tulemusi vähem radikaalse raviga. 

Ortodont Marju Vunder kinnitas, et õigeaegne ortodontiline ravi on oluline. „Ortodontia koosneb üldistatult kahest osast – hammaste liigutamine ja lõualuude ortopeediline kasvu suunamine. Kasvusuunavat ravi saab teostada ainult lapse kasvuajal, seega on ravi vajaduse väljaselgitamine ning ravi alustamine ajakriitiline,“ tõdes ta.

Kasvueas saamata jäänud ravi võib olla põhjuseks, miks täiskasvanutel ortodontse ravi vajadus tekib. „Täiskasvanute puhul viitab ebaõigele hambumusele see, kui hambad kuluvad ebaühtlaselt, hammaste asendist tulenevalt hammustab inimene valesti või osad hambad ei ole vastashambaga üldse kontaktis,“ rääkis Vunder.

Ta lisas, et ortodont valmistab vajadusel patsiendi ette ka tulevaseks lõikuseks, proteetiliseks raviks või implantaadi panekuks. „On väga oluline, et nii lapsed kui ka täiskasvanud patsiendid saaksid ajakriitiliste protseduuride puhul ortodondi vastuvõtule eelisjärjekorras. Siinkohal on eriti oluline hambaarsti, ortodondi ja kirurgi omavaheline infovahetus ja koostöö,“ ütles Vunder.

Patsienti ei tohiks protsessis üksi jätta

Hambaarsti ja ortodondi koostöö olulisust rõhutavad mõlemad arstid. „On oluline, et raviprotsessis ei jääks patsient üksi ning ei tekiks olukorda, kus patsient vastutab eriala arsti leidmise ja info vahendamise eest,“ ütles Vunder.

Ta tõi välja, et ravijärjekordadele lisab koormust see, kui patsient on ennast iseseisvalt abi otsides kirja pannud mitme ortodondi juurde, ning ka see, kui vastuvõtule jõudes ei ole ortodondil mingit infot patsiendi raviloo osas. Arstide hinnangul oleks abi sellest, kui hambaarstide ja ortodontide süsteem oleks üles ehitatud aktiivsema koostöö peale ning patsiendil lasuks erispetsialisti leidmisel ja info vahendamisel vähem vastutust. 

„Sama oluline on, et hambaarst oleks ravi suunamisel kompetentne ning patsient suunatakse ortodondi vastuvõtule vajaduspõhiselt mitte nii-öelda igaks juhuks,“ rääkis Vunder. Tema sõnul on see eriti oluline laste puhul, et hambaarst oleks teadlik hammaste lõikumise etappidest ja tunneks ära, kui tegemist ei ole normaalse arenguga. „See aitab vältida olukorda, kus ortodontide järjekorras ootavad lapsed, kes tegelikult sellist ravi ei vajagi,“ selgitas ortodont. 

Voog tõdes samuti, et soovitus ortodondi juurde minekuks peaks ennekõike tulema hambaarstilt, kes annab ka hinnangu, kui kiiresti eriarsti abi patsient vajab. „Hambaravi skeem võiks ideaalkujul välja näha selline, et igal inimesel on sarnaselt perearstile oma kindel hambaarst, keda ta regulaarselt külastab ja kes on kursis tema haiguslooga. Vastavalt vajaduse tekkimisele suunab raviarst patsiendi eriarsti, nt ortodondi, vastuvõtule jagades eriarstiga ka olulisi nüansse senisest ravist ja eriravi vajaduse põhjustest,“ rääkis Voog.

Koostöö erivaldkonna spetsialistide vahel ja järjekorra seadmine vastavalt abi vajaduse pakilisusele aitaks Voogi ja Vunderi sõnul kaasa sellele, et kiired abivajajad saaksid õigel ajal ravile ning muudaks protsessi oluliselt efektiivsemaks.