COVID-19 raskus sõltub sellest, millised antikehad domineerivad

Foto: Pixabay

COVID-19 vastu suunatud antikehad võtavad kergete haigusjuhtude korral eelistatult sihikule ogavalgu, rasketel juhtudel aga nukleokapsiidi valgu. Antikehade tase langeb infektsioonile järgnevate kuude jooksul märkimisväärselt, kirjutab perearst Piret Rospu meditsiiniportaalis Med24.

Viirusega nakatumist on võrreldud üle põllu kõndimisega – riiete külge jääb hulk erinevat lehepudi, õietolmu ja takjaid. Mõned neist on ühe käeliigutusega riietelt maha pühitavad, samas kui teised ei lase nii kergesti lahti.

Just samamoodi tekib iga haigustekitaja vastu rida erinevaid antikehasid, millest mõned suudavad haigustekitajat neutraliseerida ja nakatumist takistada, teised aga ei pruugi viiruse tegutsemist oluliselt häirida.

Viimase aja ühes põhjalikumas uuringus hinnati COVID-19 haigete immuunvastust mitmel erineval ajahetkel erinevatest kogutud materjalidest, analüüsiti viiruse RNA taset ninaneelus ja veres.  

Uuringus osales 254 inimest asümptomaatilise, kerge või raske COVID-19-ga. Uuritavad leiti kas rutiinse testimise käigus või olid nad COVID-19 sümptomite tõttu vastuvõtule pöördunud. Sümptomaatilistest inimestest 25 raviti kodus, 42 hospitaliseeriti tavaosakonda ja 37 intensiivraviosakonda. Surmaga lõppes haigus 25 uuritava jaoks.

Leiti, et raske COVID-19-ga patsientide veres on ogavalgu vastu suunatud antikehi vähe võrreldes nukleokapsiidi valgu vastu suunatud antikehadega. Just ogavalku kasutab viirus inimese rakkudesse sisenemiseks.

Ogavalgu vastu suunatud antikehad takistavad viirusel inimese rakkude nakatamist, samas viiruse teiste struktuuride vastu suunatud antikehad tõenäoliselt viiruse levikut ei pidurda.

Kõik praegu kasutusel olevad vaktsiinid ja uuringutes vaktsiinikandidaadid kasutavad just ogavalku, et immuunvastust tekitada.

Enamasti olid SARS-CoV-2 vastased antikehad tekkinud 14. päevaks pärast haiguse algust. Kerge haigusega inimestel oli suurem osa ogavalgu vastaseid antikehi, samas kui COVID-19 tõttu surnutel oli rohkem nukleokapsiidi vastu suunatud antikehi.

Antikehade kõrgem tase tähendas väiksemat viiruse RNA leidumist veres. Surnutel oli viiruse RNA koormus kõrgeim. Samas esines haiguse raske kuluga patsientide hulgas märkimisväärset varieeruvust immuunvastuse osas, antikehade vastus ägeda haiguse ajal ei andnud piisavalt infot, et ennustada haiglapatsientide haiguse tulemit.

Nagu ka teistes uuringutes, leiti siin, et asümptomaatilise ja kerge kuluga haiguse korral oli antikehade tase üldiselt madalam võrreldes raske kuluga patsientidega.

Pärast paranemist hakkasid IgM- ja IgA-tüüpi antikehade tasemed tasapisi langema, jõudes haiguse algusest ühe kuni nelja kuu möödumisel allapoole määratavat taset. Ka IgG-tüüpi antikehade tase langes märkimisväärselt.

See on üsna sarnane mustrile, mida on nähtud teiste hooajaliste koroonaviiruste vastu suunatud immuunsusega. Ei ole sugugi ebatavaline, et inimesed nakatuvad hooajalise koroonaviirusega korduvalt juba aasta jooksul või varemgi.  

Seega annavad ogavalgu vastu suunatud antikehad parima kaitse raske haiguse ja surmlõppe eest, samuti vähendavad ogavalgu-vastased antikehad viiruse RNA kogust haigestunu vereringes.

Kõik vaktsiinid kasutavad antigeenina just SARS-CoV-2 ogavalku. Pole aga teada, kas vaktsineerimisega saavutatud immuunvastus on tugevam või püsib kauem võrreldes infektsioonijärgse immuunvastusega.  

Allikas: Röltgen K, et al. Defining the features and duration of antibody responses to SARS-CoV-2 infection associated with disease severity and outcome. Sci Immunol. 2020 Dec 7;5(54):eabe0240. doi: 10.1126/sciimmunol.abe0240. 

Toimetas Triin Raestik

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.