Uudis

Eesti epeenaiskonnaga olümpiakulda jahtiv Julia Beljajeva töötab tippspordi kõrvalt õena: “Olen aktiivne inimene ning mulle ei piisaks ainult spordist”

Epeevehklemise maailmameister Julia Beljajeva.Foto: Tartu Ülikooli Kliinikum

Oh seda suurt rõõmu, kui selgus, et Eesti epeenaiskond kindlustas finaalipääsuga olümpiahõbeda. Istud ka nüüd pöidlad pihus ja ootad põnevusega finaalkohtumist? Kas teadsid aga, et epeenaiskonda kuuluv Julia Beljajeva töötab lisaks tippspordi tegemisele ka Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia osakonnas õena?

Julia Beljajeva, kes on mitmekordne maailmameister ja Euroopa meister epeevehklemises, töötab kliinikumi traumatoloogia osakonnas õena alates 2020. aasta maikuust. Olümpiavõistluste finaalkohtumise eel jagas Kliinikumi Leht temaga möödunud aastal tehtud intervjuud.

Kuidas teist sai õde?

Tegelesin juba gümnaasiumisse astudes spordiga professionaalselt. Teadsin aga kogu aeg, et tahan lisaks spordile saada ka head haridust. Olin näinud mitmeid vanemaid sportlasi nende sportlaskarjääri lõpus ja nägin, kui raske oli neil, kellel pole haridust. Arvan, et sportlasel peaks olema ka muu elu ja amet, et pärast sportlaskarjääri kergemalt teistsugusele elule ümber lülituda.

Kooli ajal meeldis mulle kõige rohkem bioloogia, keemia mõnevõrra vähem. Kuna meil peres ei ole meedikuid, on selle üle palju imestatud, kuidas ma meditsiini valisin. Arvan, et igaühel on oma elutee ja oma valikud. Arstiks õppimine tundus spordi kõrvalt liiga raske, selleks ei oleks jätkunud aega. Ka Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õppimine oli raske, pidin väga palju iseseisvalt õppima.

Kuidas ühildasite õpingud ja sportlaskarjääri?

Kool on tippspordi kõrvalt kindlasti raske, mitmed tuttavad sportlased on esimesel kursusel õpingutest loobunud. Kasutasin loengutes oleku aega maksimaalselt, jätsin võimalikul palju meelde, õnneks on mul hea mälu. Treeningute ajal pidin ise väga palju õppima, näiteks treeninglaagrites viibimise ajal. Laagrites olid õppematerjalid alati kaasas ning nii õppisin ma näiteks lõunase puhkepausi ajal või õhtul hilja pärast õhtuseid treeninguid.

Vahel tundsin küll puudust loengutest ja õppetööst auditooriumis, kuid juba gümnaasiumi ajal pidin õppima palju iseseisvalt. Koolis olid mu hinded neljad-viied, ent kui oleksin saanud olla rohkem tundides, oleksid hinded ilmselt olnud veel paremad, aga sain sellest hoolimata hästi hakkama.

Kõige pingelisem oli diplomitöö tegemine treeningute kõrvalt. Kaks nädalat enne töö esitamise tähtaega oli mul veel päris palju teha ning juhendaja andis mulle kümme päeva töö lõpetamiseks. Läksin just sel ajal treeninglaagrisse ning tegelesin seal oma diplomitööga treeningutest vabal ajal ning ka hilja öösel. Sain töö tähtajaks valmis.

Olen selline inimene, et kui midagi teen, siis teen selle lõpuni. Nii lõpetasin ka Tervishoiu Kõrgkoolis õpingud nominaalajaga.

Miks valisite just õe ameti?

Olen inimlik inimene, saan inimestega hästi läbi ning mulle meeldib inimesi aidata. Mulle meeldib õe töö, olen seda tehes omas elemendis. Ma ei kujuta ennast ette mõnes teises ametis, näiteks raamatupidajana. Vahel tundub töö raske ning ette tuleb ka erinevaid patsiente. Arvan, et sport on kasvatanud minus kannatlikkust, see on ka õe töös tähtis. Ka siis, kui patsient on halvas tujus, teed ikkagi seda, mis on tema jaoks parim.

Kuidas jõudsite tööle kliinikumi?

Pärast kõrgkooli lõppu ei läinud ma tööle, sest ei leidnud kohe sobivat kohta. Seejärel töötasin pool aastat pulmonoloogia osakonnas, kuid kuna sportlasena oli mul käsil pingeline aeg enne maailmameistrivõistlusi ja Euroopa meistrivõistlusi, keskendusin järgmised poolteist aastat spordile.

Selle aasta aprillis hakkasin ma otsima osakonda, kus mulle meeldiks töötada. Kuna olen sportlane, huvitab mind traumadega seonduv ning nii pöördusingi traumatoloogia osakonda. Selle osakonna kasuks rääkis ka vahetustega töö. Traumatoloogia osakonnaga oli mul ka isiklik positiivne kogemus ajast, mil mu vanaisa seal ravil viibis. Osakonna sisekliima meeldis mulle.

Esimese kuu töötasin traumatoloogia osakonnas protseduuriõena, seejärel olen olnud nii protseduuride kui ka õeposti õde.

Kuidas ühildate töö õena ja sportlaskarjääri?

Olen aktiivne inimene ning mulle ei piisaks ainult spordist. Alguses treener kõhkles, kuidas ma samaaegselt spordi ja tööga toime tulen, kuid olen suutnud ühildada graafikuid nii tööl kui treeningutes. Töö vahetustega sobib mulle paremini, graafikute koostamisel on õnnestunud võistlusteks aega hoida, samuti on treenerid paindlikud minu töögraafikute ja vahetuste suhtes. Jaksan teha mõlemat, ka peale öövalvet puhkan veidi ja lähen siis trenni. Lisaks sellele, et ma ise trenni teen, töötan ma hetkel ka laste treenerina.

Mis teile kliinikumis meeldib?

Tunnen, et see on minu koht. Siin on sõbralik kollektiiv ning mulle meeldib siinne keskkond. Töö on hästi ladusalt korraldatud, palju on koolitusi ning vanemõde hoolitseb töötajate eest. Õe amet on väga mitmekülgne, palju on õppida ning kliinikum annab selleks ka võimalusi.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.