Tegelesin juba gümnaasiumisse astudes spordiga professionaalselt. Teadsin aga kogu aeg, et tahan lisaks spordile saada ka head haridust. Olin näinud mitmeid vanemaid sportlasi nende sportlaskarjääri lõpus ja nägin, kui raske oli neil, kellel pole haridust. Arvan, et sportlasel peaks olema ka muu elu ja amet, et pärast sportlaskarjääri kergemalt teistsugusele elule ümber lülituda.
Kooli ajal meeldis mulle kõige rohkem bioloogia, keemia mõnevõrra vähem. Kuna meil peres ei ole meedikuid, on selle üle palju imestatud, kuidas ma meditsiini valisin. Arvan, et igaühel on oma elutee ja oma valikud. Arstiks õppimine tundus spordi kõrvalt liiga raske, selleks ei oleks jätkunud aega. Ka Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õppimine oli raske, pidin väga palju iseseisvalt õppima.
Kuidas ühildasite õpingud ja sportlaskarjääri?
Kool on tippspordi kõrvalt kindlasti raske, mitmed tuttavad sportlased on esimesel kursusel õpingutest loobunud. Kasutasin loengutes oleku aega maksimaalselt, jätsin võimalikul palju meelde, õnneks on mul hea mälu. Treeningute ajal pidin ise väga palju õppima, näiteks treeninglaagrites viibimise ajal. Laagrites olid õppematerjalid alati kaasas ning nii õppisin ma näiteks lõunase puhkepausi ajal või õhtul hilja pärast õhtuseid treeninguid.
Vahel tundsin küll puudust loengutest ja õppetööst auditooriumis, kuid juba gümnaasiumi ajal pidin õppima palju iseseisvalt. Koolis olid mu hinded neljad-viied, ent kui oleksin saanud olla rohkem tundides, oleksid hinded ilmselt olnud veel paremad, aga sain sellest hoolimata hästi hakkama.
Kõige pingelisem oli diplomitöö tegemine treeningute kõrvalt. Kaks nädalat enne töö esitamise tähtaega oli mul veel päris palju teha ning juhendaja andis mulle kümme päeva töö lõpetamiseks. Läksin just sel ajal treeninglaagrisse ning tegelesin seal oma diplomitööga treeningutest vabal ajal ning ka hilja öösel. Sain töö tähtajaks valmis.
Olen selline inimene, et kui midagi teen, siis teen selle lõpuni. Nii lõpetasin ka Tervishoiu Kõrgkoolis õpingud nominaalajaga.