Enamik vaktsiinitootjatega sõlmitavaid lepinguid sisaldavad liikmesriikidele vaktsiinide ostmise kohustust. Ostukohustusega lepingute sõlmimisele eelnevalton riigil võimalik lepingust loobuda viie tööpäeva jooksul teavituse saamisest. Kui riik ei teavita loobumisest, siis loetakse, et ta on andnud Euroopa Komisjonile volituse lepingu sõlmimiseks ja kohustub sõlmima lepinguperioodiks tootjaga ostulepingu mahus, mis on ette nähtud liikmesriikidele kohustuslikus jaotuskavas.
Kui osalevad riigid ei lepi eelostulepingu sõlmimise järgselt kokku muud jaotust, siis vaktsiinidoosid jaotatakse proportsionaalselt eelostulepingus osalevate riikide elanike arvule. Eesti osakaaluks on sellisel juhul 0,3% lepingus ette nähtud kogumahust.
Ravimitootjaga Jannsen Pharmaceutica NV sõlmitava lepingu puhul tähendaks see Eestile kohustust 600 000 vaktsiinikuuri ostmiseks. Tegelikkuses püütakse riikide vahel leida selline kokkulepe, et kõik saavad soovitud koguse. Juhul kui kõik eelostulepingutega kaetud vaktsiinikandidaadid jõuavad turule, siis võib see tähendada ülejääki, mille riigid saavad edasi müüa või annetada.
Lepingute täpne maksumus ei ole veel teada
Vaktsiinide hinda ja lepingute maksumust ei ole võimalik avaldada, kuna osa vaktsiinitootjatega on läbirääkimised alles käimas.
Eestile tekib maksekohustus alles siis, kui vaktsiin on turule toodud ja Eestisse tarnitud. Esialgu makstakse tootjatele ettemakse Euroopa Liidu eelarvest. Euroopa Komisjon on erakorralise toetuse instrumendist (ESI) eraldanud vaktsiinitootjatele ettemakseteks 2,15 miljardit eurot. Sellele lisandub 750 miljonit eurot, mida liikmesriigid täiendavalt otsustasid solidaarselt erakorralise toetuse instrumenti eelostulepingute finantseerimiseks sisse maksta.
Eesti panus selles oli 1,5 miljonit eurot. Ettemakstavaid summasid käsitatakse liikmesriikide ostu korral ettemaksena, mille võrra väheneb summa, mida liikmesriigid peavad vaktsiini ostmisel tasuma.