Luupuse selgeid tekkepõhjusi ei oska teadlased senini nimetada, kuid oma roll on I tüüpi interferoonide (teatud valkainete) ületoodangul. Kui muidu on I tüüpi interferoonid tuntud eelkõige oma viirusevastase kaitse poolest, siis ülemäärasel tootmisel panevad nad organismi immuunmehhanismid veelgi intensiivsemalt tööle ning see võib viia autoimmuunhaiguste tekkeni: luupuse kõrval mõjutavad ületoodetud interferoonid ka näiteks vitiliigo ehk naha valgelaiksuse ja kilpnäärme autoimmuunsete haiguste teket.

Teadusprojekt luupuse uurimiseks

Eestis ei ole luupusega patsiente palju, sest see on haruldane haigus, ent koostöö rahvusvaheliste partneritega annab Eesti teadlastele võimaluse saada teadustööks materjali ka teiste riikide patsientide põhjal.

Professor Kisandi juhtimisel alustati koostöös Ida-Tallinna Keskhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumiga viieaastast projekti, mille eesmärk on jälgida Eestis vähemalt sadat luupusega patsienti ning uurida haiguse erinevaid kategooriaid.

“I tüüpi interferoonid mängivad ühtedel luupusega patsientidel suuremat rolli kui teistel. Üritamegi aru saada, kuidas haiguse kulg nende puhul erineb ja kas immuunrakkudes on iseärasusi, mis viitavad pisut teistsugusele haiguse mehhanismidele. Vaatame ka patsientide kokkupuudet viirushaigustega, sest on võimalik, et luupuse vallandajaks ja haiguse ägenemise põhjustajaks võib olla mõni krooniline viirusinfektsioon, nagu Epstein-Barri viirus või tsütomegaloviirus,” kirjeldas Kisand.

Ta rõhutas, et haiguste immunoloogiliste ja patoloogiliste mehhanismide tundmaõppimise kaudu võib jõuda väga tõhusa ravini. “Immunoloogia tundmine on aidanud leida mitmetele nii autoimmuunsetele kui ka autopõletikulistele haigustele tõhusa ravi. Üks edulugu on näiteks psoriaas, mille raviks on nüüdseks välja töötatud väga tõhusad bioloogilised ravimid.”