Euroopa turule võivad peagi jõuda valgupõhised koroonavaktsiinid – mis need on ja kuidas toimivad?
Valgupõhised vaktsiinid sisaldavad haigustekitaja komponente. Tervet viirust või bakterit ennast vaktsiin ei sisalda ja seetõttu ei saa immuniseerimine põhjustada ka nakatumist.Foto: Shutterstock
Koroonavaktsiinide seas valgupõhiseid vaktsiine siiani Euroopa Liidus turul veel ei ole. Küll on aga seda tüüpi kaks vaktsiinikandidaati juba Euroopa Ravimiametis kiirendatud hindamisprotseduuris. Ravimiamet selgitab, mida valgupõhised vaktsiinid endast kujutavad.
Koroonaviiruse pandeemias on jätkuvalt kesksel kohal deltatüvi ning sellega seonduv. Vaatamata erinevatele infokildudele on jätkuvalt selge, et kuigi nakatuda võivad ka vaktsineeritud inimesed, vähendavad vaktsiinid mitmekordselt haigestumise ning haiguse raske kulu tõenäosust.
Selle taustal toimub üle maailma jätkuvalt aktiivne vaktsiinide arendustöö ja peagi võivad ka Euroopa turule jõuda kaks valgupõhist koroonavaktsiini: Novavaxi vaktsiinikandidaat NVX-CoV2373 ja Sanofi Pasteur’i välja töötatud vaktsiin Vidprevtyn.
Valgupõhised vaktsiinid liigitatakse komponentvaktsiinide hulka. Komponentvaktsiine peetakse traditsioonilisteks vaktsiinideks ja see tähendab, et neid on toodetud ja kasutatud juba aastakümneid.
Komponentvaktsiinides on antigeeniks ehk immuunvastuse algatajaks haigustekitaja (enamasti viiruse või bakteri) üks või mõni „ehituskivi“ ehk komponent. Selleks võib olla näiteks viiruse koostises olev valk või siis tema pinnal olev suhkrumolekul, keemiliselt täpsemalt öelduna polüsahhariid.
Mõnede bakterite puhul kasutatakse ka nende elutegevuse käigus tekkivaid mürke (toksiine), mille mürgisus on aga keemiliselt kaotatud. Saadud ühendeid nimetatakse toksoidideks. Tervet viirust või bakterit ennast vaktsiin ei sisalda ja seetõttu ei saa immuniseerimine põhjustada ka nakatumist.
Kuidas komponentvaktsiinis olevaid antigeene saadakse?
Selleks on erinevaid meetodeid. Valgupõhiste antigeenide saamiseks on levinuim viis rekombinantse DNA tehnoloogia kasutamine. Selleks on esmalt vaja teada viiruse või bakteri koostises olevat valku (st antigeeni) kodeeriva DNA täpset järjestust. Seejärel tehakse vastav DNA järjestus kunstlikult valmis ja viiakse väiksesse rõngasmolekuli ehk plasmiidi.
Edasi viiakse plasmiid (enamasti eukarüootsetesse) rakkudesse, mis pannakse laboritingimustes kasvama. Oma elutegevuse käigus valmistavad rakud muuhulgas ka meid huvitavat antigeeni, mis hiljem kokku kogutud rakumassist välja puhastatakse. Vaktsiini koostisse jõuab antigeen puhastatud kujul ning valmistamiseks kasutatud rakke vaktsiinides ei leidu.
On ka komponentvaktsiine, mille puhul kogutakse vaktsiini koostisse minev antigeen haigustekitaja küljest. Üheks selliseks on näiteks kopsupõletikku tekitava bakteri Streptococcus pneumoniae pinnal olev polüsahhariid. Bioreaktoris paljundatud suure hulga bakterite pinnal olevad suhkrujäägid eraldatakse ja puhastatakse.
Selleks et immuunvastus oleks võimalikult tugev ja pikaajaline, kasutatakse komponentvaktsiinides adjuvante. Adjuvandid võimendavad vaktsiini toimet seeläbi, et tekitavad manustamiskohas väikese põletiku. Taoline lähenemisviis aktiveerib immuunsüsteemi tõhusamalt ning pikendab kokkuvõttes vaktsiini antava kaitse tugevust ja kestust.
Adjuvante on mitmesuguseid – levinuimad on erinevad alumiiniumiühendid, kuid on ka pindaktiivseid ja spetsiaalsetel õlidel põhinevaid ühendeid. Komponentvaktsiinidel on tavaliselt mitmeannuseline manustamisskeem ning sageli on vaja ka kordusvaktsineerimist pikema ajavahemiku järel.
