1. Ükski kasutavatest vaktsiinidest ei ole 100% efektiivne. Kuigi nii Pfizer/BioNTech-i kui ka Moderna vaktsiinid näitasid ulatuslikes kliinilistes katsetes silmapaistvalt suurt tõhusust – 95% –, tähendab see teisisõnu, et üks kahekümnest vaktsineeritust võib jääda kaitseta. Tavaelus on vaktsiinide efektiivsus tavaliselt veel madalam, kui kliinilistes katsetes.
2. Vaktsiinid ei taga kohest kaitset. Ka teise süste järgselt kulub veel aega maksimaalse kaitse väljakujunemiseni.
3. COVID-i vaktsiinid ei pruugi takistada viiruse levitamist, vaktsineeritu võib olla nakkuse allikas. Enamik vaktsiine, nt gripivaktsiin, kaitsevad inimest haigestumise eest, kuid ei hoia täielikult ära nakatumist ja viiruse levikut teistele. Kuidas on lood COVID-i vaktsiinidega, vajab veel uurimist.
4. Immuunsupresseeritud patsientidel võib vaktsiini tõhusus olla oluliselt väiksem ja mask on täiendav oluline kaitseviis.
5. Viirus on pidevalt muteerumas. Uute geneetiliste variantide tundlikkus väljatöötatud vaktsiinide suhtes võib olla ettearvamatu. Senised uuringud on küll näidanud, et vaktsiinid töötavad praeguseks tuvastatud enam nakkavate variantide puhul, kuid maskid kaitsevad koroonaviiruse mis tahes tüve eest, samuti teiste viiruste eest.

Suurim lootus pandeemia lõpetamiseks on mitte valik maskide, füüsilise distantseerumise ja vaktsiinide vahel, vaid nende kombineerimine. Need kolm lähenemist toimivad meeskonnana kõige tõhusamalt.