Katseuuringu ühe eestvedajatest, Tartu Ülikooli Eesti geenivaramu professor Lili Milani sõnul katsetati meetodit esiteks koroonahaigetel, et hinnata süljeproovist saadud tulemuste täpsust võrreldes ninast võetud proovidega.

Proovid võeti haiglapatsientidelt ja testimine viidi paralleelselt läbi Terviseameti ja Tartu Ülikooli genoomika instituudi laboris. Mõlemas laboris võrreldi süljeproovi täpsust ninaneelu kaape prooviga tavapärase PCR-testi abil.

Milani ütles, et kui patsiendil olid hiljuti tekkinud haigussümptomid, kattusid üldjuhul mõlema testimise viisi tulemused. Kui aga sümptomite tekkimisest oli möödunud 6–14 päeva, oli nii ninaneelu- kui süljeproovist keerulisem saada selget signaali, mis kinnitaks koroonaviirusesse nakatumist.

Süljeproovi võtmisega saaksid hakkama ka inimesed ise

Tartu Ülikooli rahvatervishoiu teadur ja COVID-19 seireuuringu eestvedaja Mikk Jürisson selgitas, et uuringu teises etapis uuriti kahes töö- ja koolikollektiivis, kas inimesed saavad proovi võtmisega iseseisvalt hakkama ning see sai valdavas osas positiivset kinnitust, ka uuringusse kaasatud 1.–6. klassi laste poolt.

Jürisson selgitas, et lapsed võtsid proovi iseseisvalt või vanema abiga, toetudes seejuures juhendile või õppevideole. Üle poole lastest arvas, et süljeproovi võtmine oli kerge ja vajadusel nad teeksid seda uuesti.

Ametliku proovivõtuviisina süljeproovi veel ei kasutata

Terviseameti peadirektori asetäitja Mari-Anne Härma sõnul on süljeproov koroonaviiruse testimiseks mugav ja kasutajasõbralik, kuid ametliku proovivõtmise meetodina seda veel ei kasutata.

Terviseameti seisukohast on oluline, et proovivõtu meetodi tundlikkus oleks valideeritud, proove analüüsiks akrediteeritud meditsiinilabor ja andmeid edastaks tervishoiuteenuse osutaja. Kui kõik kriteeriumid on täidetud, saab ka süljetesti diagnostilisel eesmärgil kasutada.

Härma lisas, et kindlasti on oluline eristada kolme võimalikku proovivõtmise meetodit – testi võtmine ninaneelust, süljest ning äsja välja öeldud kurguloputusvedeliku proovist.