Seni kõige suurem ülevaade COVID-19 kohta hõlmas ligi 45 000 laboratoorselt kinnitatud SARS-CoV-2 juhtu Mandri-Hiinas. Sealsete haigestunute vanuseline jaotus oli järgmine:

• 80 aastased ja vanemad: 3% (1408 juhtu);
• 30–79 aastased: 87% (38 680 juhtu);
• 20–29 aastased: 8% (3619 juhtu);
• 10–19 aastased: 1% (549 juhtu);
• 10 aastased ja nooremad: 1% (416 juhtu).

Itaalia kohta avaldatud uuringu põhjal on haigestunute vanuseline jaotus Itaalias protsentuaalselt järgmine:

• 0–18 aastased 1,2%;
• 19–50 aastased 24%;
• 51–70 aastased 37,3%;
• üle 70 aastased 37,6%.

Seega on haiguse suhtes vastuvõtlikud kõik inimesed sünnist surmani, aga vähemalt esialgsetes andmetes paistab, et lapsed haigestuvad selgelt vähem.

Kui kõrvutada Hiina rahvastikupüramiidi siin kirjeldatud haigestunute püramiidiga, siis on erinevus selgelt näha – laste ja noorte osakaal on haigestunute hulgas väiksem kui üldpopulatsioonis. Haigestunute keskmine vanus jääb erinevates uuringutes kuhugi 47–59 eluaasta vahele.

17. märtsil Itaalia kohta avaldatud analüüsis (kokku 2003 surnu andmed), on haigestunute keskmiseks vanuseks märgitud 63 eluaastat. Levib väiteid, nagu oleks haigus hakanud nüüd Itaalias rohkem nooremat elanikkonda ründama, aga selle kohta korrektselt analüüsitud andmeid ei ole ja kuni 17. märtsini kokku võetud andmed räägivad sellele ka vastu.

Kui paljud elanikest ikkagi haigestuvad?

Prognoosid kõiguvad vahemikus 20–70% elanikkonnast. Hiinas uuriti kõiki jaanuaris ja veebruaris uue koroonaviiruse suhtes võetud analüüse tagantjärele. Testimisele olid kuulunud inimesed kas kokkupuute põhjal (kontakt kinnitatud COVID-19 haigega) või sümptomite põhjal (palavik, kuiv köha, hingamisraskus).

Kokku 4880 selliste kriteeriumide põhjal leitud proovis esines uut koroonaviirust 38%-l, kusjuures palavikukliinikutes võetud analüüsidest oli uut koroonaviirust 57%-l.

Eelnevast saab teha mitu olulist järeldust. Esiteks – suur hulk ringlevatest viirustest ning palaviku ja ülemiste hingamisteede haigustega haigestunutest ei ole uus koroonaviirus, isegi kui on olnud COVID-19 haigega kontakt.

Samuti tuleb järeldada, et koroonaviirusega nakatunute osakaal ülemiste hingamisteedega haigestunute hulgas on (puhangu tipu ajal) väga kõrge. Ja isegi kui on selge kontakt olnud, siis ilma sümptomiteta inimestelt pole eriti otstarbekas analüüse võtta, sest sedasi leitakse viirust vähe.

Kui paljud surevad?

Kelles suremise küsimus ärevust tekitab, siis meeldetuletuseks, et igast 100 haigestunust sattub intensiivravile umbes viis ja nendest omakorda umbes pooled surevad, pooled paranevad. Vähemalt esialgu paistab nõnda.

Enne surmajuhtude lahti harutamist tuleb veel märkida, et praegu enam ei ole erinevate riikide andmed omavahel väga hästi võrreldavad. Riikides testitakse haigeid erinevalt – kes testivad ainult raskeid juhtusid, nendel on suremus suur, sest rasked haiged surevadki rohkem.

Kes testivad palju ja leiavad ka kergemaid juhtusid, nendel jääb suremuse protsent selgelt väiksemaks. Ja kui palju on asümptomaatilisi inimesi, kes SARS-CoV-2 ilma enda teadmata läbi põevad, seda ei teata üldse.

Igasuguste hirmsate numbrite juures tasubki meeles pidada seda, et lugeja (surnute arv) on tehtes teada, aga nimetaja (haigestunute arv) on väga umbmäärane ja saadakse erinevates riikides erinevate kriteeriumide alusel. Lõplikud numbrid selguvad tõenäoliselt alles tagantjärele, siis kui suurel inimeste hulgal mõõdetakse viirusevastaseid antikehi ja selgub, kui paljud tegelikult põdenud on.

Ellpool mainitud suures, ligi 45 000 hiinlast hõlmanud uuringus oli surmavusmäär (haigestunud:surnud) 2,3% ja jagunes järgmiselt:

• 80-aastaste ja vanemate patsientide hulgas 14,8% (208 surma 1408 haigestunu kohta);
• 70–79-aastaste patsientide hulgas 8% (312 surma 3918 haigestunu kohta);
• kriitilisse seisu sattunud patsientide hulgas 49% (1023 surma 2087 kriitiliseks hinnatud haigusjuhu kohta).

Seega on näha, et sagedamini surevad vanemad inimesed, 40-aastased ja nooremad surevad harva. Surnud patsientide keskmine vanus Hiinas oli 71,5 aastat ja Itaalias üle 80 aasta.

Hubei provintsis oli surmavusmäär üle seitsme korra kõrgem kui mujal Hiinas. Kui Hubei provints välja jätta, oli suremus ülejäänud Hiinas umbes 0,8% (109 surmajuhtu 13 045 haigestunu kohta).

Ka väljaspool Hiinat pole (enne Itaaliat) nii kõrget suremust suudetud näidata, veebruari lõpu seisuga oli väljaspool Hiinat registreeritud 3664 nakatunut ja 67 surmajuhtu, seega oli surmavusmäär 1,8%. Itaalias oli esialgu surmavusmäär 2,3% ja see sarnaneb Hiina andmetele, aga märtsi alguseks juba 3,7%.

Kui lähemalt vaadata surmapõhjuseid, siis hingamispuudulikkuse tõttu sureb üle poole haigeist (53%), ligi kümnendik sureb südamekahjustusse (7%) ja kolmandik sõidab üle silla kopsude ja südame paarisrakendi jõuetuse tõttu (kardiorespiratoorne puudulikkus, 33%).

Suremuse tõenäosus sõltub ka haiguse raskusest: kriitilise seisu haigetest surevad umbes pooled. Tagurpidi vaadates siiski – umbes pooled, kes intensiivravile ja hingamisaparaadi alla satuvad, tulevad haigusest välja ja sellepärast ongi vaja hoida haiglaid umbe jooksmisest, sest iga teine, kes hingamisaparaati vajab, võib sellest päriselt kasu saada. Kui ainult aparaate ja personali jätkuks.

Kuigi palju on veel ebaselget, näib, et koroonaviirushaigus kulgeb umbes 80–90%-l haigestunutest kerge või keskmise raskusega ja seda saab ravida kodus nagu tavalist köha ja palavikuhaigust. Teadmata osal inimestest möödub nakkus nii, et nad ise ei saa arugi. Kui suur osa elanikkonnast haigestub, on praegu veel ebaselge.

Suremuse näitajad on riikide lõikes väga erinevad, kuna testitakse erinevalt ja tervishoiusüsteemide stressitaluvus on erinev. Kõige suurematest uuringutest, kuhu on haaratud palju testitud inimesi ja seega ka suur hulk kergeid ja asümptomaatilisi juhtusid, võib järeldada, et meditsiiniliste ressursside ülekoormuse tingimustes jääb COVID-19 suremus kuhugi 2–3% vahele ja meditsiiniabi hea kättesaadavuse juures isegi alla 1%.

Suremuses tähtis roll meditsiinisüsteemi ülekoormusel

Surmajuhtude puhul mängib kindlasti rolli see, et haiguse leviku epitsentris saab meditsiinisüsteem väga kiiresti suure ülekoormuse. Ainuüksi Hiinas nakatus viirusesse üle 3300 tervishoiutöötaja ja Itaalias umbes iga viies meedik. Haiglaid ehitati Hiinas küll pöörase kiirusega, aga tühjade majadega meditsiinis rallit ei sõida. Samasugust haiglate juurde ehitamist ja meedikute massilist ümber paigutamist ei saa mujal maailmas ilmselt kuskil ka rakendada.

Näib, et meie parim võimalus katastroofi vältimiseks on ikkagi kodus püsimine ja sotsiaalne distantseerumine, et haigestumiste kurv madalana hoida ja haiglaid, eriti intensiivraviosakondi mitte üle koormata.

Detailsemat ülevaadet kroonaviirusesse haigestumise ja suremuse kohta saab lugeda Piret Rospu blogist Sinu terve laps.