Kuna lapse harjumused, sh kehalise aktiivsuse mustrid, saavad alguse kodust ja teda ümbritsevast keskkonnast juba varajases eas, uuris Monica Vainola Tartu Ülikoolis kehalise kasvatuse ja spordi erialal kaitstud magistritöös 47-lt 2–7aastase lapse vanemalt, mida nad peavad lapse kehalist aktiivset eluviisi toetavateks ja takistavateks teguriteks.

Teema uurimine on oluline, kuna kehaline aktiivsus, tasakaalustatud toitumine ja teadlikud tervisega seotud otsused on laste ning laiemalt kogu ühiskonna võimalus ennetada ülekaalulisust, ebatervislikest eluviisidest põhjustatud haigusi ja viimasest kahest tingitud kroonilisi tõbesid. Seda on kinnitanud mitu teadusartiklit.

Uuringusse kaasati lapsevanemad

Vainola kaasas laste kehalise aktiivsuse uurimisse just lapsevanemad, sest ema ja isa on üldjuhul peamised lapse mõjutajad, olles muu hulgas tihedalt seotud lapse heade ja halbade kehalist aktiivsust ja muude tervist puudutavate harjumuste kujundamisega.

Enda käitumismustreid vaadeldes tunnistasid lapsevanemad, et nende enesetõhusus on laste kehalise aktiivsuse ja liikumisharjumuste kujundamisega tugevasti seotud.

“Kõik sõltub sellest, kui osavalt nad oskavad lapsi liikuma panna ja tegevust meeldivaks muuta. Mõnikord kasutatakse selleks sundimist, teinekord meelitamist,” kirjeldas Vainola lapsevanemate võtteid.

Liikumine on mäng “Laps õpib ja kogeb maailma mängu kaudu, mis muudab liikumise loomulikuks ja vabaks. Just selle alusel peaksid lapsevanemad ka aktiivseid tegevusi valima,” arutles Vainola.

Mängulisuse olulisust kinnitab ka teaduskirjandus, mille kohaselt on mänguline ja lõbus tegevus lapse oskuste arendamisel tähtis komponent, sest meeldivate emotsioonidega kasvab tema enesekindlus, enesetõhusus ja soov tegevust tulevikus korrata.

Lapsevanemate hinnangul toetab lapse kehalist aktiivsust lisaks mängulisele tegevusele ka positiivne võistluslikkus, mis pakub avastamisrõõmu ja kaasab sõpru.

Kehalise aktiivsuse mõju

Lapsevanemate hinnangul avaldab lapse liikumisaktiivsus kõige suuremat mõju lapse tervisele, tugevdades tema võimet haigustega võidelda ja vähendades vaimset stressi. Samuti leiti, et kehaliselt aktiivne laps oskab oma emotsioonidega paremini toime tulla.

“Laps võistleb iseenda ja teistega ning tema käitumine situatsioonides, kus ta kas võidab või kaotab, aitab tal õppida teistega arvestama või väärikalt lüüa saama. Kaotades õpib laps empaatiat teiste kaotajate suhtes ja seda, kuidas tulla toime tagasilöökide ja pettumusega,” rääkis Vainola, lisades, et lapsevanemad tajusid positiivselt ka lapse suhtlemisoskuste arenemist, mis oli seotud treeningutel ja üritustel tekkivate sõpradega.

Veel toetab aktiivne eluviis lapsevanemate hinnangul eduelamuse kogemist, mitmekülgset arengut ja elukestva liikumisharjumuse tekkimist.

Piirangud ja reeglid präsivad lapse liikumisvabadust

Kõige suuremaks takistuseks pidasid lapsevanemad piiranguid ja reegleid, mis pärsivad lapse liikumisvabadust. Peamiste keelavate sõnumitena nimetati lauseid “Ära jookse!”, “Ära roni!” ja “Ei tohi joosta!”. Neid öeldes tajusid vanemad ka ise, kui suure osa päevas kuuleb laps keelamist.

Liikumisaktiivsust pärsib vanemate sõnul veel vastumeelsus kõndimise suhtes, kuna see ei ole lõbus ega pane proovile; negatiivne võistlusmoment; ebameeldivad kogemused, mis saadud näiteks vale juhendamise tagajärjel; tajutud ebapädevus ja surve end teistega võrrelda.

Samuti avaldavad ebasoodsat toimet valu kogemine ja vigastused, väsimus ja ülekoormus. Need mõjutavad lapse tuju, aktiivsust, meeleolu ja motivatsiooni midagi teha.

Magistritööd “Lapsevanemate tajutud eelkooliealise lapse kehalise aktiivsuse toetamist mõjutavad tegurid: Kvalitatiivne analüüs” juhendas Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi spordipsühholoogia lektor Aave Hannus.