“Õnneks oli majas veel kooliõde, kel palusin vererõhku mõõta. Vererõhu ülemine aste oli 210, mis on minu puhul hirmuäratav näitaja. Palusin tütrel end kiirabisse eskortida. EKG ei näidanud midagi, võeti vereproov ja kõigest pool tundi hiljem veel üks vereproov, mille järgselt hakkas kõik liikuma justkui filmis. Reanimobiil viis mind Regionaalhaiglasse. Selgus, et vereproovis olid kõik infarktimarkerid maksimumis ja graafikust väljas. Mõistsin, et surm oli kõigest loetud tundide kaugusel. Kui tol päeval poleks kooliõde majas olnud, siis oleksin ilmselt rahulikult koju sõitnud, sest puudusid kõik klassikalised sümptomid nagu peapööritus või valu rinnus.”

Ebatavaline juhtum

Regionaalhaigla kardioloog professor Margus Viigimaa tõdeb, et tegu ei ole tüüpilise infarktijuhtumiga.

“Tavaliselt esineb tugev valu rinnaku taga, pinge, mis võib kiirguda kõhtu, abaluu taha või isegi kaela, rütmihäired, õhupuudus või vererõhutõus. Teisalt võib infarkt olla erinev ja vahel tugevat valu ei esinegi,” tõdeb prof Viigimaa. “Hea, et siin sai kiiresti tegutsetud. Kiirabi oleks muidugi pidanud varem kutsuma, et vältida iseseisvat autojuhtimist. Kuna põhjendamata kiirabikutseid on väga palju, siis esmakordsete tõsiste murede korral kipuvad inimesed liialt tagasihoidlikud olema.”

Üldiselt ongi infarktijuhtudel inimeste enesetunne väga halb, valu ja rõhumine pidev. Kui need sümptomid on üle viie minuti kestnud, siis peaks dr Viigimaa sõnul kindlasti kiirabi kutsuma. “Muide, naistel esineb ebatüüpilisi sümptomeid rohkem kui meestel,” märgib südamearst.

“Mis puudutab härra Sultsi juhtumit, siis infarkt avaldubki sageli pingesituatsioonis, sest südamearterites on toimunud muutused, näiline kompensatsioon küll püsib, kuid ühel hetkel langeb organism tasakaalust välja. Tihti eelneb enesetunde halvenemine, koormustaluvuse vähenemine, õhupuudushood, füüsilise või vaimse pingutuse korral surumistunne rinnus,” kirjeldab prof Viigimaa.

Raputav surmahirm

“Minu juhtum on tõepoolest natuke eriline, sest gaas on pidevalt põhjas. Õnnestumisteni jõudmine on tavaliselt kohutavalt valulik ning täis nii füüsilist kui vaimset pinget,” tõdeb Sults. “Käe ebatavalist tööd märkasin koheselt, valu abaluus või rinnus oleksin see-eest tühiseks pidanud, sest endise käsipallurina käivad need mured minuga alati kaasas. Aga just hariliku liigutuse ebaõnnestumine oli see, mis mind ärevaks tegi.”

Koolidirektor tunnistab seejuures, et elustiililt ta eeskujulik ei ole. Ta sööb kohutavalt ebakorrapäraselt. Ainuke korrapärane tegevus on hommikune võimlemine, mis liigesed ja pea käima tõmbab. “Olen enesehävitusliini peal,” märgib Sults.

“Reanimobiilis tekkis esimest korda hirm surma ees,” tunnistab mees avameelselt. “Regionaalhaiglas kanti minu eest professionaalselt hoolt. Olen kiire mõtte- ja töökäiguga, kuid siinne personal oli minust veelgi kiirem! Tehti vajalikud süstid, sondeeriti, puhastati, pandi stendid.”

Koolidirektor sõnab, et pärast intensiivravi kogemust hakkas ta elule teisiti vaatama. “Võtsin igat päeva kingitusena, tühjalt ei möödunud enam ükski. Samas ei suuda ma oma iseloomu tõttu aktsepteerida seda, et olin surma äärel, mis omakorda ei lase mul tempot maha võtta. Viimast ei soovita ma mitte kellelegi. Läbige korralikult järelravi! Oma järelravi raames võitlesin öise surmahirmuga, mis elas kuskil alateadvuses edasi ning mõjutas ka teisi tegevusi,” kirjeldab Sults.

“Tahaksin musta huumori austajana lisada seiga intensiivravist, mis mind raskel hetkel turgutas ja kinnitas, et olen omas keskkonnas. „Härra Sults, tere tulemast osakonda, kus suremus on 60%,“ hõikas mulle tundmatu arst. Lause vallandas minus neli ämbrit adrenaliini ja olin valmis kõigi oma 84 kiloga infarkti vastu võitlema,” naljatleb Sults ja soovitab kõigil enda keha kuulata.

“Südame tervis on inimeste enda kätes. Tervisliku eluviisiga on võimalik südamehaigused kaugesse tulevikku lükata või hoopiski ära hoida,” rõhutab prof Viigimaa. “Ja kui südamehaigus tekib, kas geneetiliste või muude faktorite tagajärjel, siis on tänapäeva ravi muutunud niivõrd efektiivseks, et sümptomite kiirel tuvastamisel ja aegsasti haiglasse pöördumisel, saame garanteerida patsientidele tulemusliku abi.”

Kuula pikemalt “Tervisepooltunnist” Märt Sultsi infarktist taastumise kogemusi ja professor Margus Viigimaa nõuandeid.